Kõike, mida inimene ehitanud on, saab ta ka hävitada. See on kui grammatiline, pöördvõrdeline valem vastandiks standartsele a+b=c. Linnad mida me püstitame või vaimsest kujutlusvõimest täide reaalsusesse lülitatud kunstiks nimetatud teosed: vahel näib, et me ei pea neid isegi tahtlikult ning teadlikult hävitama ning maamuna pealt minema pühkima - pahatihti peame endile tagantjärele tõdema, et tee Põrgusse on sillutatud heade kavatsustega.
Looja ning tema õiguse üle oma loodut hävitada on vaieldud juba aastatuhandeid, kuid just praegusel ajahetkel leiab debatt uusi mõõtmeid. Sajandeid tagasi oli ainus looja Looja, kes ähvardas meid lõpliku üleujutusega ning puhastustulega, et nurjunud katset, meid, inimesi, oma silme alt minema pühkida. Kirjatargad ning teoloogid olid selles punktis ühel nõul, ning pooldasid isegi Loojat omaks võttes endi hävitamist.
Sajandid möödusid ning kuidagi leiame end hetkelisest segadusest, tingituna looja ning lootu seisukorra vahetumisest. Inimkonna ego tugevnemisega ning eneseteadvustamisega oleme omandanud viisid, kuidas luua, või õigemini ’kopeerida’ inimelu. Vaidlusele annab põhjust tõsiasi, et erinevalt inimese kunstilisest väljendusest ning tema loomingust, ei oma need oma teadvust. Veel pärsib meie mõtlemist ka alateadlik mingi kõrgema Jõu või Võimu austamine ning teadvustamine. Me tõrkume korraga inimelu loomisest kui ka selle hävitamisest, püüdes abordi keelustamise ning peaaegu kohutsuslikuks tegemisega veel väidelda kloonimise ’eetilisuse’ üle, märkamata, kuidas üle maailma ilma igasuguste hingepiinadeta inimelusid sõdades või muude konfliktides ilma mõtlemiseta maha notitakse.
Veel kurbkoomilisemaks minnes ei suudeta otsustada üle oma päritolu üle - kas meid endid loodi läbi mõne salapärase Ülima Jõu poolt, või oleme kasvatanud endale käed ürgmudast välja roomates ning jalad puult-puule karates. Ometi võtab iga sõdur, laps ning terrorist külm- või tulirelva kätte võttes ka õiguse hävitada.
Juba kergem on otsustada toodete või loomingu üle, mida me päev-päevalt juurde teeme. Autoriõigus kaitseb meie poolt loodut seaduse täiel toetusel, seades loodu kirjaniku, skulptori või helilooja meelevalda. Vahe on selles, mis hetkest kuulub loodu kõigi, laiemas mõistes inimkonna, käsutusse. Näiteks Piibel. On ju temagi kellegi loodu, mõeldud teenima suuremat eesmärki?
Loodu hävitamise õigus kuulub aga konkreetselt looja enda valmistatud subjekti üle, mitte laienedes teiste omalaadsete loojate loomingu üle, nagu skulptor ei tohi võtta õigus lõhkuda teiste kujusid paljalt sellel ettekäändel, et tema oskab luua, seega omandades automaatselt õiguse hävitada. Kõik need inimesed, kes saavad loodu poolt tehtud asjast kasu, ei soovi muidugi hiljem looja õigust tunnistada, ning kui näiteks kirjanik oma töid ahju alla loobib, tembeldatakse vaene mehike hullumeelseks, tööd päästetakse ja kirjastatakse ning mees ise topitakse süüdimatuna mõnda asutusse valgete seintega ruumi hoiule.
Enamjaolt ning eriti veel tänapäeva ühiskonna väärtuseid arvestades on loojal alati õigus hävitada seda, mida loonud, või loomas. Selline mõttelaad väheneks koos üldise materialismi hindamise ning ülistamisega, kuid kahjuks saavad vähesed valida ajastu, millesse nad sünnivad.
Mulle meeldis, lase samas vaimus edasi.