On kirjanikud ning on inimesed, kes kirjutavad. Need, kes kirjutavad selle kõige tavapärasemas mõistes, teevad seda olude sunnil - näiteks ametliku kirja koostamisel või politseis mingi sündmuse pealtnägemisega kaasneva tunnistuse kirjutamisel. Ülejäänud, kelle töödest saavad ei õpikud ega ka uurimistööd, mille mõlemad tüübid käivad tavakirjutamise alla, vaid ilukirjandus, on kirjanikud.
Kuigi kirjanik olla ei tähenda tasuvat ametit vallata, on see siiski midagi ülevat ning üllast: iga ajastu kirjanikud on rahvastiku ning olustiku peeglid, mõned kõverad ning vildakamad, kuid see ei tähenda veel omakorda, et need olukorra tõelisust moonutaksid, vaid tihtipeale on tulemus veelgi parem. Isegi nemad, kes kipuvad oma mõtete siseilmast pajatama, nii sürreaalsed kui need ka välja ei kukuks, on mõjutatud oludest endi ümber ning sellega kaasnevatest muutustest iseloomus.
Õpikut oskavad koostada kõik haritud ning oma erialal kompetentsed isikud - proosateost aga mitte sugugi igaüks. Sümbolism, realism, utopism (?) - kõik loodud inimeste poolt tõelise ilma kujutamiseks. Õpikut annab seega ümber kirjutada iga isiku, kes mõistab selle sisu ning teooriat kui ka praktikat, poolt - ühe inimese mõttemaailma aga ei anna ümber jutustada sama tunnet edasi andes aga ei kellegi poolt. Miks?
Sest tõeline kirjanik kirjutab selleks, et see kirjutatuks ’saaks’, vastupidiselt tavalise, meie mõistes normaalse inimese mõttega raamatumüügist raha saada. Selline esimene kirjanikutüüpide jaotamine jätkub püramiidsüsteemis, kuid mille keskkohta vahele jättes jõuame tippu, kus üksi oma üksinduses, seda ennekõike hingelises, seisab peaaegu müütiline anti-stereotüüp - meeletu, enesessetõmbunud, melanhoolne, mõnikord vägivaldsete tujumuutuste käes kannatav, maniakaal-depressiivne, enesehävituslike kalduvustega, reaalses elus pea saamatu, hooti palavikuliselt kirjutav, teine kord jälle täiesti jõuetu ning apaatne tegelane.
Nimetan seda ise tõeliseks kirjutamiseks, sest selles on midagi, mida ei saa määratleda meile antud väärtustega ega mõõta meie mõistusele normaalsete ühikutega. Geniaalsuse ning puhthullumeelsuse vahel kõikuvad tekstid kas väljendavad lugejaskonnas ülimat vastikust või panevad neid temale ausambaid püstitama. Sest selline kirjanik põleb, ning veritseb.
Pole ime, et tihtipeale tundsid end suured kirjanikud väsinuina, kurnatud ning läbipõlenutena, olles alles lõpetanud mõne teose, mis tulevikus määratud inimeste mälukurdudesse põletatud saama - sest pikk võitlus Beowulfi ning Grendeli vahel on läbi, ning võitleja saab lõpuks üürikest rahu maitsta.
Tunded autoris on selleks korraks alistatud, sissepoole plahvatav jõud võidetud ning kahe kaanega kammitsetud. Võitleja lööb verise mõõga maasse ning tindise sule lauale; lükkab koletise tema hauda ning sulgeb käsikirja kaantesse.
Tihtipeale endalegi teadvustamata on autor just läbi põletanud meeletul hulgal energiat, jõudu ning aega: söök ning uni on kõrvalised faktorid, sest kui oma rakked heidab see kujutu ’vaim’, mis loonud kõik need teosed, mis saadud publiku poolt põlatud või taevani kiidetud, siis pole pääsu ei paberil, pliiatsil ega mõistusel, mis nagu transsilangenu tempos mööda paberiblokki otsekui viiulipoogen mööda keeli libisedes oma hingelist vererada veab.
Sõnad on metsikud, Sõna on üks, ja see on autoriga Üks. On ainult üks Sõna ja üks Autor, kes kasvatab Sõna ning püüab seda taltsutada, kuid, kes nagu alati, äpardub. Sõna mässab, paljuneb, Sõnad rebivad, tungivad mööda vereringet kui viirus, jõle nakkushaigus mis valdab Autori meeli, organeid, keeli ja väljenduslaadi: põletab, keeb ning vahutab, nõudes pääsu Väljaspoole.
Ning Autor murdub.
Ta kirjutab, sest Sõna põletab. Sõna saab mõttest mateeriaks, omandades vahepeal paljast eetrist kuju tähtede abil, saades kaasa Autori olemuse: nig Sõnast saab Sõnum, tõlgendatuna autori siseilmast ning hingest, sest mis muu on geenius kui kellegi teise hing, mis ammu oma kaarikust lahkunud ning paberil hääletades teisi inimesi mõjutades oma nakkust levitab.
Aga Autor on selleks korraks pääsenud, vallanud oma Grendlit ning selle maha surunud, välja lasknud ning alistanud. Just on valla päästetud tohutute ookeanite rõhk, mille all Sõna on leidnud vormi ning vormitu pakitsus ta hinges vaenlase ning samas ka pääsetee kuju.
Pole suurimat vaenlast, kui see, kes su sees: see, kes sosistab meile võõraid mõtteid kas kõrbetuultes või juhuslikus mereiilis; see, kes sosistab tulekoldel inimesepojale visioonidest ringist kui rattast; see, kes paneb mehi nägema asju seal, kus neid ei ole ning sõnu seal, kus neid olla ei tohiks. Vaevalt mõneks hetkeks suudab poeet lükata piiri inimlikkuse ning jumalikkuse vahel nii kitsaks, et ka teised saavad tunda oma meeltes seda sädet, millel nimeks hing ning mille too vaene inimene just sõnadesse vangistanud.
Suurim vaenlane - see on sina ise.