Iga päev unistan millestki kättesaamatust, milleni kas suure tõenäosusega või kohe kindlasti kunagi ei jõua. Aga nende nimel, milleni suure tõenäosusega ei jõua, pingutan, andes kogu oma jõu. Mõni neist on minu elu mõte, edasikandev jõud minu elus, mis mind nii kergelt võib naeratama kui ka nutma panna. Ma kõnnin mööda tänavaid ringi, elades täisti oma maailmas. Äärmiselt suur kujutlusvõime võimaldab kujutada oma elu ette sellisena, nagu ta ei ole. Sinna poole ma alles püüan, küllaltki lootusetult, aga ma ei anna alla, järsku jõuan siiski kohale. On päevi, kus kõik tundub võimalik, ma usun, et võin ka kuu taevast alla tulla. Siis on aga need päevad, kui tundub, et ükskõik kuidas ma ka ei püüa, mitte kunagi, mitte midagi ei ole võimalik. Kõik läheb halvasti, kuidas ma ka ei püüa. Ma usun aga, et iga inimene võib tegelikult palju teha, maailma paremaks vormida, andes osakese endast maailma jaoks, aidates sõpra või võõrast. Minnes appi seal, kus viga näeb laita, laitmise asemel. Iga päev endale ja teistele naeratades, võib muuta maailma paremaks. Kallitele ja tähtsatele inimestele meie jaoks tuleb öelda, kui kallid ja tähtsad nad meile on. Võib-olla tunnevad nad just siis ennast mingil põhjusel maailmas nii üksi ja nii võib muuta neid õnnelikumaks. Kui meile kallid inimesed on õnnelikud, oleme ka meie ise õnnelikumad. Noh, nüüd jõudsin siis maailmaparandamiseni välja, see on mulle millegipärast viimasel ajal südamelähedane mõte. Minu suurim unistus on tegelikult palju isekam, aga tänu sellele unistusele, olen jõudnud selliste mitte nii isekate mõteteni. Ning kui mu unistus peaks täituma, arvan, et selle kaudu saaks ka palju kasulikku korda saata. Tähendab see ongi mul kavas, osa unistusest, aga minu arust pole see küll päris isetu. Inimesed, naeratage rohkem ja vaadake, mida ilusat teie ümber leidub.