***

Mõnikord on selline tühi tunne…nagu keegi oleks midagi seest ära röövinud. Selline kirjeldamatu tunne, kus nagu kõike korraga tahtes, tõesti kohe mitte midagi ei taha…Ei taha ei midagi kuulda, ei midagi näha ja isegi ühe koha peal istumine ja tegevusetus tundub koormana, aga midagi teha ka ei taha…Või tegelikult tahan, aga pole jõudu, tähendab füüsilist jõudu tegelikult on, aga see vaimne nõrkus röövib selle, ei lase midagi teha…Ja see kõik tekitab ühtaegu nii süütunnet kui kurbust. Kus on minus see tüdruk, kes võis sevillanase kolmandat osa kuuskümend korda teha, kui see piisavalt hästi välja ei tulnud? Ja hiljem ka teist osa üheksakümmend korda, sest lõpp polnud piisavalt hea? Ega kumbki osa piisavalt heaks saanudki, aga vähemalt see õppimise rõõm armastusest flamenco vastu…Ja see rõõm, kuigi ma enesega päriselt rahul ei olnud, et õpetaja sai aru, et olen harjutanud, midagi siis järelikult oli ikka paranenud…