Naeratav tantsijanna

Paljujalu neiu,
pillab kõrvarõnga
kõrvast,
tilgub verd.
Keegi ei näe
valu ta sees.
Punane plekk
on valgel kleidil.
Läbi valu
neiust sirgub naine.
Huuled veripunased,
pisarad nähtamatud,
ühe kõrvarõngaga
ja paljajalu
kõnnib lavale ta.
Ta naerdakse välja,
flamencot ei tantsita
paljajalu
ja ühe kõrvarõngaga.
Tüdruk on üksi
rahva seas.
Nüüd aeglaselt
liigutab oma käsi,
seelik sahiseb
ja saal vaikseks jääb…
Kõik näevad verd
tüdruku südamest voolamas
ja kuulevad muusikat,
mida polegi…
Kõik näevad,
et tüdruk
on katki,
keegi aga ei taha
teda päästa,
sest siis lõppeks
nii mõjuv tants,
mille allikaks
kurbus ja valu,
lõppeks tants,
mis lohutab neid,
kes tegelikult
lohutust
ei vajakski.
Kui naine
lahkub lavalt,
on ta ikka üksi
ja jääbki.
Keegi ei näe
ta sisse,
kui ta naeratab…