Iga kord, kui ma möödun Tast
seal üksiseisvast majakast,
ma tee servas
vaatan ja imetlen
ning tema silmavilgutuste kordi loen
justkui sel oleks tähtsus tähendus,
mis esmapilgul
mööda sõites
märkamatuks jääb,
mida ehk ei olegi
kuid mina ikka vaatan ja loen
ja võnkeid oma kehas võõrustan,
mis ennustavad mulle,
jõudu annavad
ja kindlust,
et minna edasi