Valge käejalg mustal laternapostil. Kas see on kunst? Mis muudab kunsti kunstiks? Kui remondimees oma määrdunud kätt vastu esimest ettejuhtuvat lampi puhastas, siis kunstiks me seda ei nimeta. Kui aga loomepiinades ja alkoholiuimas vaevlev postmodernistlik-neoavangardne kubist oma käe vastu öist jahedat laternaposti surub, omandab see äkitselt igavikulised mõõtmed, metalltoru muutub surematuks teoseks, mis väljendab kunstniku arvamust maailma suhtes, meie kõigi reaalsus on justkui tuhmuv käejälg maailma külmal mustal metallil (Pariisi kunstikriitikud lisavad sinna hulka kindlasti ka elemente varajasest abstraktsionismist ning Gris’ vääritimõistmisest). Tegelikult on ikkagi tegu lihtsalt valge värviga, mille käelaba on surunud vastu sedasama õnnetut metallposti, mis ei tea kunstist või enesest suurt midagi.
Ons’ maailm muutunud nõnda silmakirjalikuks, mitte niivõrd kunstilembeseks, vaid just selle propageerijateks, igale esemele võib külge riputada jabura sildikese keerulise kunstivoolu nimega, et see Savoy oksjonil miljoni naelsterlingiga maha ärida? Kas tõesti on asi rohkem terminites, intellektuaalsuse populaarsuses ja mitte emotsioonis, mida kunst, nii kujutavad kui kaunid kunstid pakuvad?
Kõlavate aforismide kõrval tundub järgnev lause klišeeliku, labasena. All for very beautiful art. Ent kas pole see siis tõsi? Asi pole mitte ilus eneses, vaid emotsioonis, mida looming tarbijale pakub. Looming, igasugune looming, on kindlasti kunst. Küsimus on tegelikult vaid selles, kui palju jääb tema tõelisusest alles pärast kõlksuvate väljenditega ülekallamist, muutmisest pelgalt pakendiks. Paljud vanema generatsiooni esindajad kritiseerivad modernkunsti sõnadega “See ei ole ju ilus, sellel puudub mõte, kas me sellist kunsti tahtsimegi?”. Tõsi, Picasso teosed ei ole just renessansliku maailmapildi ekstreemne väljendus. Emotsioon, inimesed, emotsioon. Kunst on kunst vaid siis, kui ta riivab. Modernloojad pakuvad meile lihtsalt võimalust panna tükike iseend nende loomingusse.
Victor Hugo suurepärased romaanid, da Vinci surematud šedöövrid ning arhitektuurilised maailmaimed – nad kõik on mõjuvad, nad kõik on kellegi meisterlik looming, ent nad on vaid ÜHE inimese meisterlik looming. Pilt on lihtsalt niivõrd selge, niivõrd kandikul ette kantud, et inimesel endal polegi vaja sealt midagi sügavamat leida, proovida omaenda lahendusi, näha varjatud isiklikke sümboleid. Ma seisin kord Wassily Kandinsky maali ees Ermitaažis. Ma seisin seal oma pool tundi, ma ei olnud võimeline liigutama. Looming, mis haarab endasse, loob salajase maailma, mille märgid on tõlgendatavad vaid tarbija enda teadvuses, maailm milles tekkivad seosed on sügavalt isiklikud – see on looming, see loob ennast ise ning inimesi enda ümber.
Dadaistid, sürrealistid, kasvõi biitnikud või hipiajastu kultuskirjanikud – nad on loonud midagi, mis ei sure kunagi, mitte oma kolossaalsuse või meeletu silutuse tõttu, vaid kuna iga tarbija laiendab loodut, paneb sinna omalt poolt midagi juurde.
Samas paneb just see aluse laiaulatuslikule ringkonnale inimestest, kes tunnetavad, et “mida sürrim, seda popim!”. Üks Prantsuse kuraator tegi katse, pannes oma kolmeaastase lapse lõuendi ette ning lastes tal seda plätserdada. Veidi hiljem seisis libateos tema galeriis, kus kõik kunstikriitikud avaldasid tunnustust ning leidsid (olematuid) sümboleid värvikasutuses, kompositsioonis ja milles kõiges veel. Kas ei tõesta see, et säärased libaloomeinimesed, pintsel juustes ning kotis “Käsiraamat Kunstist”, tahavad leida vaid teatavat heakskiitu, tunnet, et nad on erilised, intelligentsed ning kuidagi kõrgemal “hallist massist”, vaid seetõttu, et nende arust on “Bleue Reuter” postmilitaristliku miraaži kõrgabstraktsionistlik geopoliitiline avangard-ekspressionistlik kunstiga viljelevate inimeste rühmitus. See ei ole väga normaalne.
Justkui oleks kadunud meie võime kunsti niisama nautida, ilma seda sildistamata. Looming pole enam see, mis ta oli. Looming on võti “eriliste” või “haritud” või “kultuursete” inimeste maailma.
Tõeliselt andekad kirjanikud poevad nahast välja, et nende hingest hinge lühiteos kohalikus ajalehes viimasel leheküljel väikeses kirjas lühendatuna ära trükitaks. Literaat-pornograafid aga uputavad raamatupoode oma üleekspluateeritud kirjeldustega stereotüüpide elustiilidest ning pingutatud halefilosoofiaga. Kui mõttetu õntsa-õntsa kollektiivi esilauljatar-kehahööritaja kostab, et tema lemmikkirjanik on Paolo Coelho, ehk siis kultuskirjanik, kellele miskipärast on omistatud tõeliselt “sügava ja filosoofiliste probleemide üle lakooniliselt juurdleva kirjamehe” tiitel, paneb see tõsiselt kahtlema nn. intelligentide vaimses tervises. Muidugi on tore seltskonnas vestelda uuest postmodernistlikust kunstinäitusest või järjekordsest “romaanist”, põhiteemadeks seks, uimastid ja liialdatud elustiilinäited, ent on see siis tõesti looming, kunst, meie mõtted, meie eneseväljendus?
Võib-olla mõistis härra Malevitš ühiskonna rikutust. “Must ruut mustal taustal” ja “Valge ruut valgel taustal”. Justkui tunnel, mille põhjast, nähtamatust põhjast leiab igaüks üles selle kaotatud enda, kaotatud kunsti ja paneb trammipeatuses tindipastakaga ruudulisele paberile mõned read, sest looming on nii in.