Ma kõnnin mööda tänavat, mind ümbritseb rahu. Kuigi on talvine öö, kuulen kuskil laulmas linde. Astun aeglaselt, et mitte liiga kähku kohale jõuda, et mitte lahkuda nii kärmelt sellest ilust, mida pakub mulle öö. Tänavalaternad undavad vaikselt, kuskil haugatab koer. See on ilusaim öö.
Jõuan hämaramale tänavale - siin ei ole laternaid, kuid ometi pakub piisavalt valgust kuu, mis paiskab valgust ohtramalt kui ühelgi teisel ööl. Ma ei mõista, kuidas ma varem ei ole osanud sellistest tühistest asjadest rõõmu tunda. Tühistest asjadest? Kuid just tühised asjad moodustavadki kokku midagi suurt. Midagi… nagu vabadus. Õhkan vaikselt ja tõmban mantlihõlmad koomale - on siiski talv ja piisavalt jahe. Kerge tuulehoog paiskab mulle näkku, kuid see ei ole sugugi häiriv, pigem hurmavalt meeldiv. Mitte kunagi varem ei ole ma end nii lõõgastunult tundnud.
Kaugemalt näen juba oma maja ning koban taskus võtmete järele. Jõudes ukse ette, vaatan veel korra seda ümbritsevat ilu. Silmanurgast tundub mulle järsku, et kuu on värvunud karmiinpunaseks - ehmatusega pööran end ümber, kuid mõistan, et eksisin. Kõik on endiselt vaikne, ilus, rahulik.
Astun pimedasse trepikotta. Ma ei taha lampi põlema panna, see rikuks kogu õhtu. Pimedus on ilusam. Avan postkasti ning mulle valgub sülle lugematul hulgal kirju, reklaame ja üks pakk, mis mürtsuga põrandale kukub. Silmitsen neid läbi akna tuleva kuuvalguse käes, kui järsku tajun, et keegi justkui jälgiks mind. Mu silmad otsivad isikut, kes söandab mu rahulikku ööd rikkuda. Keegi tundub seisvat trepil - ma ei suuda kindlaks teha, kas see vaid näib, või mind tõesti jälgitakse pimedusest. Astun sammu edasi ja näen nüüd juba vähe selgemat kuju - see on tõepoolest keegi. Tunnen end millegipärast süüdlasena ja vabandan: ”Ma jõudsin just koju ja pakk kukkus maha. Ma ei tahtnud teid häirida.” Kuid vastust ei tule. Astun veel sammu lähemale: ”Ma elan korteris 5, kolmandal korrusel.” Kuju seisab paigal ja põrnitseb mind - suudan nüüd väheke selgemalt piirjooni eristada. Nägu on mulle äärmiselt tuttav, kuid kõige võõram maailmas. Seisan väheke aega kohmetult paigal ja küsin siis: ”Kas ma saan teid kuidagi aidata?” ning astun veel ühe sammu lähemale. Mulle tundub, et isiku suust justkui immitseks verd. Kuju astub nüüd minu poole - aeglaselt, aeglasemalt kui ma olen iialgi inimest näinud liikumas. Kohkunult taganen kiiresti paar sammu, kuid küsin: ”Kas te vajate abi?” Ta ei vasta vaid liigub edasi - aeglaselt, nii aeglaselt. Tunnen kuidas minusse sigineb hirm, põhjendamatu, lapselik hirm. Hirm pimeduse ees. Pööran ümber ja otsin lülitit, et süüdata trepikoja lambid. Kuskil siin ta ju peaks olema. Tunnen kuidas kuju mulle lähemale jõuab, aeglaselt, aga püsivalt. Ning ma leian lüliti ning lambid süttivad. Olin jõudnud pimedusega ära harjuda ja nüüd see järsk valgus pimestab mind, olen sunnitud silmad kinni pressima. Kui ma paari sekundi pärast nad avan, ei ole enam kedagi minuga koos trepikojas. Kuulatan veel hetke, kuid mitte ainsatki häält ei kosta. Ilmselt on tegu jälle mu üleaktiivse kujutlusvõimega - juba lapsepõlvest mäletan, kuidas nägin ikka ja jälle varjudes kedagi või midagi liikumas ning avastasin, et eksisin.
Ikka veel väheke närvilisena korjan põrandalt kokku kirjad ja paki ning astun üles oma korteri poole. Iga sammuga, mis ma trepist üles astun, tunnen end üha rahunenumana. See ei ole ju esimene kord, kui midagi säärast juhtub. Kuigi - varem ei ole ma kunagi midagi näinud nii konkreetset, vaid värelusi silma nurgast, liigutusi pimedas nurgas. Ju on see värskest õhust - kevad hakkab lähenema. Surun võtme lukuauku.
Toas tervitab mind vana tuttav kodune lõhn. Segu vanadest raamatutest, sigaretisuitsust ja millestki, mille olemuses ma ei ole veel päris selgusele jõudnud. Riputan mantli varna ja võtan kingad jalast - üle pika aja jälle kodus olla, milline võrratu tunne. Jalutan toast tuppa ja põrnitsen erinevaid esemeid - see on veider - kui piisavalt kaua kodust eemal olla, omandab kõik seal selle erilise võõrastuttavliku olemuse. Heidan diivanile pikali ja põrnitsen lage. Mis nüüd?
Ma ei märganudki, et olin vahepeal magama jäänud. Lesin selili, silmad kinni - mul ei ole soovi neid avada. Kõik on nii turvaline, nii hea, justkui oleks ma jälle laps, kes leiab varjupaiga hirmutava maailma eest oma toa seinte vahel. See on veider tunne.
Kuid ometi avan ma oma silmad - esmalt ei näe ma midagi - on veel pime. Siis hakkan eristama mingeid paneele laes. Kuid see ei ole võimalik - igas toas on ju tavaline krohvitud lagi. Proovin aru saada, mida ma täpselt näen - paneelid, paneelid, mis on kaetud riidega. Kuid need ei ole vaid laes - seintel, põrandal, kõikjal. Tunnen, et ei suuda käsi liigutada - need on nahkrihmadega kinnitatud voodivõre külge. Diivan on kadunud. Pigistan silmad nii kõvasti kinni, kui võimalik - see on unenägu - kui piisavalt tahta, võin ma üles ärgata. Kui ma nad uuesti avan, on paneelid kadunud. Kõik on endine. Mu käed on vabad - mina niisamuti. See oli vaid unenägu.
Märkan, et kella seinal näitab aega 4:57. On veel öö. Ma peaksin tõesti magama.
Ja siis ärkan üles - ma ei saa aru, mis mind äratas. Siis kuulen kuskilt tasast kõnelemist. Kuulatan hoolikalt ja selgub, et see tuleb võrdlemisi lähedalt. Ma ei suuda eristada sõnu - need on ühtlaseks massiks sulandunud. Tõusen püsti ja proovin saada aru, kust suunast täpsemalt kõnelemine tuleb, kuid tundub nagu see ümbritseks mind ning vaikselt tekib minus tunne, et sõnad on minule suunatud. Tasapisi hakkab ühtlane pomin moonduma millekski, mida võiks nimetada üminaks - kolme-nelja tooni vahel pidevalt edasi-tagasi kiikuv soigumine. Kõnnin mööda tuba kuulatades seinade ääres, et endale mingil viisil tõestada, et ei kujuta seda vaid ette. Tunnen kuidas kõik üha valjemaks muutub, sõnade mass hakkab mind matma. Jõuan ukse juurde - see on see sama uks, kust sisenesin, kuid nüüd on tunne, et selle taga ongi heli allikas, aga uks on lukus. Tunnen, et hakkan lämbuma, et ei suuda enam sekunditki selles ruumis olla ning logistan meeleheitlikult linki.
Ning uks avanebki. Kuid ma ei jõua oma esikusse - minu ees avaneb koridor, mille lõpp on mattunud pimedusse. Ilma igasuguse loogilise põhjenduseta leian, et kõige õigem on edasi liikuda. Õhk on niiske, justkui oleks ma keldris, seinad aga tunduvad olevat mingisugusest metallist, mis on aastate jooksul kulunud ja pooleldi rooste läinud. See jääb aga praegu teisejärguliseks - mul on veider tunne, et pean edasi liikuma ja see on kõik, mis on hetkel oluline. Kuid heli ei lõppe - ta kogub vaid võimsust ning kajab tagasi tühjas koridoris. Mingil hetkel märkan, et juba jooksen, kuid koridori lõppu ei näi tulemas. Tagasi vaadates ei näe ma enam ka punkti, kust alustasin. Tunnen väsimust, ma ei jaksa enam. Hingeldades langetan pea ja jään seisma.
Sekund hiljem purustab ühtlase helimassi telefonihelin. Kõik on jälle vaikne. On kuulda vaid minu hingeldamist, mis põrkub külmadelt metallseinadelt. Siis kostab uuesti helin. Tõstan pea ja näen, et koridor on lõppenud ja minu ees on sein, millel on viltuvajunud telefon - selline, nagu tavaliselt telefoniputkades tänavail on. Ebaledes võtan toru.
Päris pikalt ei öelda toru teises otsast mitte midagi - olen juba valmis lahkuma. Ning siis kostab jälle ümin, seekord selgemalt: ”…igavesti ainult sinule,” millele järneb staatiline kriisatus. Toru pudeneb käest ning ma vajun põlvili. Järsku on kogu koridor jälle täis seda soigumist. Mu silme ees kangastub pilt punakast ruumist, mis on kaetud pehmete paneelidega. Täiesti selle keskel istub keegi valges rõivastuses, käed ümber põlvede, kiigutab end ning ümiseb seda sama viisijuppi. Ma ilmselt minestan.
Ma olen taas tänaval, kõik on vaikne. Ebaledes vaatan ringi, mõistmata, kuidas jõudsin siia punkti liikuda. Mu riided on läbimärjad, ehk selle pärast, et laman selili porilombis. Ei, mitte selle pärast - süüdi on pigem paduvihm. Tegelikult ei ole ka vaikust, iga üksik piisk, mis maha langeb toodab kuuldamatut lärmi. Koosluses moodustavad nende kriisked aga võimsa kakofoonia, mida mu kõrvad kannatada ei suuda. Tõusen püsti, kõik on nii pime. Võimas kuu on kadunud ja on pea võimatu eristada ühtegi objekti ümbruskonnas. Kuid tänava lõpus paistab valgus kõrvaltänavast - hetkel tundub see viimase hapra leegina, mis sööstab üles kustunud lõkkest ning on sündinud vaid selleks, et kohe surra. Ning siis näen ma midagi selles valguses - alguses vaid udukogu, kuid see moodustub vaikselt inimsiluetiks. Kuid ma kardan - ma ei julge lähemale minna. Ometi tunnen vastupandamatut soovi jõuda kuhugi, kus on valge, kus õhk on täitunud inimlärmiga, kus on tunda tuhandete, ehk isegi miljonite erinevate lõhnade segu. Ma vaatan kella - 4:55.
Figuur valguses näib mind kutsuvat - kuigi see võib olla vaid minu meelest nii, näib, nagu viipaks ta mulle käega. Ma tunnen, et peaksin minema, kuid millegipärast on see liiga raske. Pööran ümber ja hakkan jooksma. Kuna ma ei näe end ümbritsevat, komistan pidevalt erinevate asjade otsa. Kiiremini, ma pean jooksma kiiremini.
Maandun näoli lumes. Kõik on nii külm. Ma ei taha tõusta hoolimata sellest, et lumi juba kõrvetab mu nägu. Kuid mu füüsiline pool saab võitu - tõstan pea. Kõik on nii valge - see kõrvetab rohkem, kui lumi. Kuid siis ulatatakse mulle käsi - kõige leebem, kõige armastusväärsem käsi. Ma näen ainult sind, taust on liigsest valgusest põlenud. Sa vaatad mulle otsa naeratades - mitte kunagi varem ei ole sa nii ilus tundunud. Kui vaid suudaksin siia hetke igaveseks jääda. ”Tule, ma tahan sulle midagi näidata,” ütled sa viimaks ning pöörad selja. Kuid ma jälgin vaikides, kuidas sa kõnnid minust eemale. Lõpuks kaod sa valgusesse. Mu pilk on ikka suunatud sinu suunas - ma tean, et sa oled veel seal. Ma justkui ootan, et midagi juhtuks, kuid ei. Järsku tunnen, et sind ei ole enam siin - olen vaid mina, valgus ja vaikus.
”Sektor A?”
”Jah, vii ta sinna.”
”Hüva, õhtul siis kohtume.”
Ma liigun - ma olen selili voodil, mida keegi lükkab. Laes mööduvad lambid meenutamaks valgust, kus oled ehk ka sina. Ma ei saa käsi liigutada. Peatun jälle.
”Kas see ongi see?”
”Jah, räägitakse, et ta on ohtlik või midagi.”
”Noh, hea seegi, et vaid endale.”
”Ma pean ta nüüd sektor A-sse viima.”
”Olgu, pärast näeme.”
Liigun uuesti. Proovin rabeleda, et näha, kus ma olen. ”Hei, rahune maha seal. Kohe oleme kohal.” Ja mind tabab väike pats õla pihta - mitte vihane, mitte sõbralik, täiesti ükskõikne. Lõpetan rabelemise. Peagi peatungi uuesti. ”Noh, võtame siis need ära.” Tunnen, kuidas mu käed vabanevad. Tõusen istukile. Nüüd näen oma sohvrit - ajamata habemega keskealine mees, kes esmapilgul võib tunduda üpris ebameeldiv, kuid ta silmades peitub teatav kurbus ning kauge, kuid siiski ähmaselt tajutav sõbralikkus. ”Me peame selle sulle selga tõmbama.” Kuigi tunnen, et peaksin kõigile standarditele vastavalt vastu hakkama, otsustan seda mitte teha, mõistan, et see on vaid tema kohustus ning ma ei võidaks midagi talle vastu hakates. Ta avab ukse, mille taga on pime ruum. Astun sinna sisse ja üritan aru saada, kus ma olen. Siis kuulen, kuidas selja taga uks suletakse.
Tuled süttivad - tuba on kaetud paneelidega, mida omakorda katab mingi pehme materjal. Paneelide ühtuse tõttu on peaaegu võimatu aru saada, kust algab põrand ning lõppeb sein. Tekib tunne, nagu oleks mind just pakendatud kingikarpi, mis on mõeldud kergestipurunevatele asjadele. Kõnnin aeglaselt ruumis ringi, otsides mingit korrapäratust selles täiusliku ühtsuse kehastuses. Mina olen siin ruumis võõrkeha.
Hetk hiljem ei saa ma enam aru, mitu päeva on möödunud. Tundub, et vähemalt kaks neist viimastest olen ma istunud ruumi keskel, enne seda veetsin vähemalt kolm neist otsides positsiooni, mis asub täpselt ruumi keskel. Ma ei ole kaks päeva söönud, varsti nad ilmselt sunnivad mind selleks. Aga see ei olegi oluline. Vaikselt hakkab mulle tunduma, et ruum hakkab mind omaks võtma. Ümisen omaette midagi, midagi täiesti tähtsusetut. Sulgen silmad. Mulle tundub, et ma kuulen klaverimuusikat.
”… igavesti ainult sinule. Kas sa kuulad mind?” Ma tunnen ära su hääle. Kerges segaduses vaatan sulle otsa. Sa naeratad: ”Ära mõtle sellest praegu, see on möödas.” Me istume kuskil kohvikus, õhus hõljub tundmatu, ent võrratult veetlev muusika. Ma üritan sulle naeratada, kuid tuleb välja vaid hädine muie. ”Mis kell on?” pomisen ebalevalt. ”Peaaegu viis, seega aega on veel piiramatult,” ütled ja võtad mu käest kinni, ”on kõik ikka korras?”. ”Jah, kõik on kõige paremas korras,” naeratan nüüd juba vabamalt. Piiramatult aega - oh, oleks see vaid nii. ”Mis sa viimati ütlesidki? Ma kuulsin ainult lõppu,” küsin ja vaatan sulle otsa. Järsku muutub su nägu tõsiseks: ”Algus ei olegi oluline, ainult lõpp on.”
Väljas hakkab vihma sadama - väsimatult trummeldavad piisad vastu akent. Muusika on lõppenud. Kelner kummardab meie kohale ja annab viisakalt mõista, et nad hakkavad sulgema. Kõik liigub järsku nii kiiresti - me lahkume kohvikust, tuled kustuvad. Siis oled sa järsku kadunud. Ma tean, et kui sind hüüaks, siis ma leiaks su. Vaatan kella - 4:56. Ning samal hetkel algab järgmine minut.
Ma hüüatan su nime. Kuid on juba liiga hilja - sa oled liiga kaugel, sa ei kuule mind.
Kas eile on täna? Kas homme eksisteerib? Ma istun diivanil ja põrnitsen seina. Kuulen vaid kella tiksumist, kuid mul ei ole mingit soovi seda vaadata. Ma tean, et on liiga hilja. Alati on liiga hilja. Vähemalt siis, kui ma tahan, et ei oleks. Väljas sajab vihma - see on nii juba kuid. Ma ei ole kodust lahkunud kordagi selle aja jooksul - sel ei ole mingit mõtet.
Kuid nüüd ma teen seda. Ma ei tõmba kingi jalga, ma ei pane palitut selga. Korteriuksest välja astudes ei sulge ma isegi seda. Selle asemel, et minna trepist alla, lähen hoopis üles. Mööduvad korrused on identsed - viimasel ajal on kõik identne. See on täiusliku ühtsuse kehastus. Mina olen siin võõrkeha. Avan ukse, millest pääseb katusele.
Segaduses seisan katuseäärel ja vaatan alla - ma ei ole justkui enam mina ise, ma ei kontrolli end. Ma jälgin end kuskilt kaugemalt. Ma võtan taskust telefoni ja valin kellegi numbri. Ma ei suuda näha, kelle oma. Tükk aega seisan täiesti liikumatult vihmavalangus ning ootan, et toru vastu võetaks. Ja siis ma ütlen midagi, kuid ei suuda seda kuulda äkilise pikselöögi tõttu, mis möirates vallutab kogu ümbruskonna. Ma karjun torru arusaadamatuid asju - kõik on täis kära - vihma langemine, häirivalt tihedad äikesemürinad. Viimane asi, mida ütlen on: ”… igavesti ainult sinule.” Ja siis ma ei näe enam midagi, ma ei kuule enam midagi. Ma ei saa aru, kas see on pimedus või valgus, mis mind ümbritseb.
Ja siis näen enda kohal mööduvaid lampe. Tere, kodu.