Autorite päevikud

Joone valgusesse sai kirja pandud kauni figuuri puudutus, mille kirgas vari veel lummavamalt ahvatles tantsisklema, keerlema, pöörlema, et jõuda järele igaviku rongi sööstudele läbi inimeste maa- minna veel kaugemale ja veel lähemale, ei kunagi keskele: vaid algus ja lõpp on piisavalt head …
Taas joon kõnnib ja sirgeldab end paberile, taas valgele pinnale ilmub tegevuse igakestev elu …

mul ei ole muud ütled kui: Kas sa tuled linna homme v? ja vorstivõileivad on head

1 nädal ja ma olen olnud maailma liiga neli aastat.

Neli aastat on pikk aeg. Aastal 2004 olin ma ju veel “roosa” koolilaps. Ja praegu… mitte nii roosa, ee, inimene.

Ta on mul mugav ja oma. Käepärane. Ei, tõesti tore. Kuid mitte see, mida ma ootasin. But it’s not like walking in a 99-cents store and buying a ferrari for a penny. OR whatever. Elul oli varuks muud lihtsalt.

Põskkoopapõletik + bronhiit on ka. Meeldivad. Üks asi, mis on jäänud muutumatuks- ma haigestun siiani liiga kergesti.

Ohjah. Must not keep myself awake at night.

[i said please, please don’t insist]

in a mighty large but still quiet quandary

ammu: This awkward silence makes me crazy
kunagi: everything’s made to be broken
vahepeal: Thnks Fr Th Mmrs
nüüd: You’re on my heart just like a tattoo (..

Igaüks peab võitlema iseendaga, kui tahab siin maailmas ellu jääda. Mõnikord, mitte maailmast hoolides, astume julgelt. Kuid kui pannakse kahtluse alla meie mõtted, olemus ja minevik/tulevik, siis on kõik hägune. Nendel lastel, kes lastekodus on kasvanud, on raske. Kuid nad ei märka seda lapsepõlves, sest siis üritatakse seda läbi mängu ja nalja varjata. Kuid kui saabub aeg, kui tuleb enda käel hakkama saada, on teistel lastel olemas vanemad, kes neid toetavad ja kellelt nad said mõistliku suhtumise. Aga lastekodu lastel pole eriti kedagi, kelle poole pöörduda. Ja kellelt õppida. Kuidas saada siis hakkama, kui oled jäetud maailma üksi?

Keegi pole öelnud, et elu on kerge. Siin tuleb pidevalt võidelda. Teistega võitlemine ei ole lihtne - enda tõestamine algab siiski inimesest endast. Selleks, et võita maailm, peame esiteks pöörduma iseendasse ning olema sisemiselt tugevad. Kui oleme parandanud enda sisemaailma, siis saame vastu seista ka välisele. Inimene on loodud olema tugev ja tark. Me ei anna alla, vaid tõmbume kerra, mõtleme ja läheme edasi kas targana või sama lollina. Armastus viib inimese hauda ja materiaalne ühiskond rikub tervise. Aga kas ei ole ka need sellised tegurid, kus saab mõelda targalt. Armastus tuleb nende juurde, kes seda tahavad. Ja rahaline õnn külastab neid, kellel seda tõesti vaja on. Pessimistlik mõtteviis ei soodusta ühegi inimese head käekäiku. Kuid kas selles maailmas saab üldse jääda positiivseks?

Puhas nagu kuld,
avab ukse kõikjale,
uut klaasi täidan.

10 nädala pärast neli aastat. uu

avada aken või rõduuks kusagile piazzale, kus sagivad varajased ning mehed tervitavad rõõmsalt üksteist üle piazza kõva häälega. kusagil põriseb motoroller. ja päike on juba ammu tõusnud. all korruselt levib värskete crossantide lõhn. Ja selle ilupuu küljes, mis kasvab akna all, on märgata oranze mandariine.
tänavatel võib peita end erinevatele piazzadele. tavaliselt levib värske espresso ja sigarettide lõhn. mõnda olen juba neist varem kohanud.
ja õhtuti juuakse mullijooke, milles ujub üksik purjus oliiv.
viva la vida

Kantaat tulevasest Mecha-st

inimlastest saanud mechad* kesk kunstmaailma tühja valgustatust
Otsa saanud looduslaste hääled, vaid metalne sumin kestadest
looduspiltidest ja värvidest saanud liikuvad pildid kastidest

meeled kadunud elektronlainetele ja nende tuksumisele
või fossiilide põlemise kestvusele ja kiirusele

No, pole nagu kaua kirjutanud siia.
Erm.
Jaaaaaaaaa.
Ma olen juba pea neli aastat maailma kasutaja olnud. (6)
tulin täna pealehele, minu kirjutised ikka viimati lisatute seas. siin vist vähe liikumist.

ma käin nüüd tööl. kohe täitsa korralikult ja puha. honeyga oli kah kõik korras, kuni paar päeva tagasi ta lollusi tegema kukkus. aga nüüd juba vist üle.

wd on mu maha jätnud.
sellega on suti kehvasti.
ma arvan, et eks see mu töö pärast ole nii.

mul jah
muidu vsjo harasho

Elu algas sünniga ja lõppeb surmaga. Elu ise on iga inimese teha. Seda vähemalt täiskasvanult. Sest kui me oleme väiksed abitud lapsed, siis kujundavad meie maailmapilti meie vanemad.
Kui inimene hakkab mõtlema, siis varjutavad tema mõtteid kahtlused, unistamine, reaalsustaju, tema hetkelised emotsioonid, rutiin, teised inimesed, maailm ja segavad faktorid.
Iga mõte on oluline. Seda sellel põhjusel, et iga inimene on ainulaadne ja tema mõtted on olulised tema enda jaoks. Kui inimene ise tähtsustab endale oma mõtete tähtsuse ja selle, kes ta on ning mida ta siin maailmas teeb, siis on ta kooskõlas, ja kõik, mis ta ette võtab on tähtis. Sest ei saa alati garanteerida, et kõik hästi välja kukub.
Inimene peab õppima, muidu jääb tema mõistus kängu ning ta toetub vanadel emotsioonidel ja nn rasval. Mis tegelikkuses on vana ja igavnenud. Stressi asemel, tuleb asjale uuest küljest läheneda.