Autorite päevikud

Kodutee vihmas.
Valguse oli keegi ää kustnud.
Pime.
Tühi voodi.
Väsind.
Aga lootust on.

… kummastavalt kummaline kummatu kummuti kummuli kummelipõõsas kummitamas …

***
tegelikult on pisut veidrad mõtted peas

Sellesama tunnetusega,
mis hoiad habrast olemist
peos, kätes, südames,
vaatad inimese silma,
hetk
väreleb ja võbeleb,
ent tahad, et oleks
jõud ja tahtmine.

Keerukad võrgustikud hargnevad,
tundesüdames puperdavad,
inimeseks olemine…

Seeremi,
hoia teda…

.. ega enne ju ei vaata
seljataha pöördu..
kui ehk enam ei kuule
ka vaimusilma häält..
siis ei ole enam,
vaid sinu enda hääl..

Ma olen üksi
kui valge liivane rand
vaikse õhtuse ookeaniga
tuulega mis puhub õrnalt idast
päikesga mis tuhmub ja vajub pimedusse
tunnen soojust ja väikseid liivaterakesi oma talla all
Aga, ma olen üksi
igavesti

“Ainult üksi ollaks tõeliselt vabad.” Alliksaar

Et kui oleks kõik taevani lihtne ja rahulik,
et kui oleks,
siis poleks liikumist,
ei alla ega üles.

Üha rohkem imetlen neid tedretäppe.
Üha rohkem vajun sügavale suurde.

.. ja selle tantsu jaoks on ikka vaja kahte.

… ei ole siia ruumi ammu endast jälgesid jätnud, ei tea, kas enam oskangi …

Sinise taeva
tihkusest paistmas soojad
Päikesenupud

1

janune läheb läbi kõrbe
leidmata asulat, inimesi, taimi
ta peatub
ohkab
vaatab
ja kõnnib edasi
mööda lõputut liivarada

2

jooksen tundmatus suunas
tagasi üritan mitte kaeda
siiski
uudishimust tahan teada
kas kivikuju liigub kas
liigub

3

vihane ämblik
kudus ukseavas võrku
saak tuli
jäi kinni
ja ei saanud enam lahti
niidid põimusid tema
jäsemeid
tugevalt pitsitasid kaela
armu ei antud
vaid piinlev ohver
imeti elujõust tühjaks

4

oma…
mis on sinu oma?
õieti midagi pole
esemed on lihttööliste poolt valmistatud
korter on linna oma
mets riigi valduses
riik looduse jõudude vallas
ja maailm deemonite rüppes
Ja inimene, kes sa oled siin kõige väiksem,
ei saa kunagi …
Aga paljud püüavad.

5
hea seegi

Sa ei oska mind armastada.
Me oleme liiga erinevad.
Ma annan endast liiga palju, saamata sama vastu.
Me oleme kaua koos olnud, kuid sa pole ikka muutunud. Ja mina näen sinus vaid tobu, kes ei suudagi minust hoolida samal viisil.
Ma ei saa sinust mõnikord aru ja pärast näen, et oled mõistmatu, solvud kergelt ning hoolid vaid iseendast.
Ma nüüd hoolin ka.
Ja ma ei vihka sind. Vaid põlgan selle valu pärast, mis oled põhjustanud oma rumaluse, ignorantsuse ja selle pärast, kes sa pole ega ei saa kunagi olema.
Sul oli aega end muuta, kuid siiamaani pole sa see, kes oleks mind väärt.
Armastus on pime, aga aeg on muutuda. Ei saa armastada endast vähem, vaid samaväärset.
Niisiis, kõik.
Ja sa ise ei teagi seda, vaid arvad, et maailm on endiselt keskpärane ja sul on suuremaid probleeme.

kallaks vaid vihma
mis uputaks keha
viiks allavoolu kaasa
ei peaks enam mõtlema
vaevlema
piinlema
olema
ainult veel viimane silmapilgutus
ja ohe
ning kõik
on läinud

tuleb alla anda
ning juba voolab keha allavoolu
elutu olend
millest pole kellelegi kasu
isegi mitte temale endale

kergem on oodata vihma
ja ojasid
kui ehitada päästeparv
mis hoiab vee peal