Autorite päevikud

Niisama vol ei tea

Elbereth — Sat, 03 Jan 2009 00:24:46 +0200

ääretu unelm
varja reaalsust
ennastülendav arm
pea vastu
püsi elus
siin kitsarinnalises maailmas

Saatanad tulevad Maale ja Inglid lähevad Põrgusse,
aga Issand valvab ikka maailma üle,
oma jüngrite võimuihara piitsaga.

ahenenud veenid jalgadel
tselluliit reitel
väljaveninud rinnad
väsinud juuksed
meigikihiga tusane nägu
“Aga kallis, minu jaoks oled sa alati kaunis!”

Põgenen su juurde,
et joosta sinust eemale.
Ja ikka tulen tagasi.
Kurdan elu üle ning vihkan ennast.
Ja sina silitad vaikselt mu pead.

muidu

mooni — Mon, 29 Dec 2008 15:11:22 +0200

HÄID PÜHI :)

unilumi

helipiisk — Sun, 07 Dec 2008 00:26:14 +0200

Lume sisse sean jäljed, koduteele.
Jalutan tänavat.
Üks kass krmäunub ja tahab tuppa.
Talle vist ei meeldi ilm.
Mulle meeldib.
Meeldib see laternasilm, mis mind saadab
ja varjudega mängib.
Meeldib see lumi, mis silmile end asetab, rahumeeli.
Ilma küsimata ripslagudele lumeraja ehitab.
Mulle meeldib.
Ja seisatades näen helvestekosmost, tähed kihutamas.
Ilus on.

See unemees kui seotud on,
sest lumemees ju temaga koos.
Tahan siiski kõndida seda rada pidi, et
viiks ta lumerada,
sinu unerada
ja kohtuksid…

see ei ole saba

helipiisk — Fri, 05 Dec 2008 23:51:54 +0200

genoomijuttudest väsinud, tahan olla koos..
avastada end tukkumas tõus-ja-langeval
maastikul…
see ei ole saba, riimub vaid sõnaga….

janu

Elbereth — Thu, 04 Dec 2008 22:09:35 +0200

Janu. Meeletu janu.
Näen alasti kehasid silme ees.
Nende ihu on meelast värvi ja see ei kao kuhugi.
Raputan pead.
Keskendu nüüd!
Öö. Klaver saarel, mida ümbritseb vesi.
Pimedus. Ja ikka see klaver, mille peal on kaks keha.
On näha vaid seda pimedat intiimsust, seda nn romantikat.
Tunned värinaid läbi keha ja siis vaatad oma meessoost kaaslaste poole.
Tänad õnne, et nad mu mõtteid ei oska lugeda.

See meeletu iha ja janu takistab mõtlemast.
Tahad vaid üht!
Aga mitte veel…
… oota …

Nädalapinge ajab marru.
Kõik on kahekordne.
Ja kui ta astub nüüd uksest sisse, siis ei suudle ma teda.
Ei anna järele.
Võtan end alasti ja laman voodis.
Minu keha on valmis reageerima iga tema puudutuse peale.
Olen valmis ja karjun seest: “You may enter! No foreplay!”

loe edasi

... kertoa ...

marevus — Sun, 30 Nov 2008 22:03:38 +0200

Joone valgusesse sai kirja pandud kauni figuuri puudutus, mille kirgas vari veel lummavamalt ahvatles tantsisklema, keerlema, pöörlema, et jõuda järele igaviku rongi sööstudele läbi inimeste maa- minna veel kaugemale ja veel lähemale, ei kunagi keskele: vaid algus ja lõpp on piisavalt head …
Taas joon kõnnib ja sirgeldab end paberile, taas valgele pinnale ilmub tegevuse igakestev elu …

juh

mooni — Thu, 27 Nov 2008 19:34:27 +0200

mul ei ole muud ütled kui: Kas sa tuled linna homme v? ja vorstivõileivad on head

i daresay

mooni — Thu, 27 Nov 2008 00:02:51 +0200

1 nädal ja ma olen olnud maailma liiga neli aastat.

Neli aastat on pikk aeg. Aastal 2004 olin ma ju veel “roosa” koolilaps. Ja praegu… mitte nii roosa, ee, inimene.

Ta on mul mugav ja oma. Käepärane. Ei, tõesti tore. Kuid mitte see, mida ma ootasin. But it’s not like walking in a 99-cents store and buying a ferrari for a penny. OR whatever. Elul oli varuks muud lihtsalt.

Põskkoopapõletik + bronhiit on ka. Meeldivad. Üks asi, mis on jäänud muutumatuks- ma haigestun siiani liiga kergesti.

Ohjah. Must not keep myself awake at night.

[i said please, please don’t insist]

in a mighty large but still quiet quandary

ammu: This awkward silence makes me crazy
kunagi: everything’s made to be broken
vahepeal: Thnks Fr Th Mmrs
nüüd: You’re on my heart just like a tattoo (..

loe edasi

30. 10. 08

Elbereth — Thu, 30 Oct 2008 10:52:20 +0200

Igaüks peab võitlema iseendaga, kui tahab siin maailmas ellu jääda. Mõnikord, mitte maailmast hoolides, astume julgelt. Kuid kui pannakse kahtluse alla meie mõtted, olemus ja minevik/tulevik, siis on kõik hägune. Nendel lastel, kes lastekodus on kasvanud, on raske. Kuid nad ei märka seda lapsepõlves, sest siis üritatakse seda läbi mängu ja nalja varjata. Kuid kui saabub aeg, kui tuleb enda käel hakkama saada, on teistel lastel olemas vanemad, kes neid toetavad ja kellelt nad said mõistliku suhtumise. Aga lastekodu lastel pole eriti kedagi, kelle poole pöörduda. Ja kellelt õppida. Kuidas saada siis hakkama, kui oled jäetud maailma üksi?

Keegi pole öelnud, et elu on kerge. Siin tuleb pidevalt võidelda. Teistega võitlemine ei ole lihtne - enda tõestamine algab siiski inimesest endast. Selleks, et võita maailm, peame esiteks pöörduma iseendasse ning olema sisemiselt tugevad. Kui oleme parandanud enda sisemaailma, siis saame vastu seista ka välisele. Inimene on loodud olema tugev ja tark. Me ei anna alla, vaid tõmbume kerra, mõtleme ja läheme edasi kas targana või sama lollina. Armastus viib inimese hauda ja materiaalne ühiskond rikub tervise. Aga kas ei ole ka need sellised tegurid, kus saab mõelda targalt. Armastus tuleb nende juurde, kes seda tahavad. Ja rahaline õnn külastab neid, kellel seda tõesti vaja on. Pessimistlik mõtteviis ei soodusta ühegi inimese head käekäiku. Kuid kas selles maailmas saab üldse jääda positiivseks?

loe edasi

HIQ

Tuki — Wed, 01 Oct 2008 22:43:51 +0300

Puhas nagu kuld,
avab ukse kõikjale,
uut klaasi täidan.