Autori maarjam päevik

ja tuli lotte minu poole, tegelikult proje ühte väga tüütut aruannet kribama aga kaua sa suudad koondada oma tähelepanu. pistsime pead kesklinna aknast välja ning hõikasime seitsmendalt korruselt suvalistele ( möödujatele “Tsauu!” esimene ininmene lehvitas, järgmised mitukümmend ei teinud välja, mõned vaid korraks piilusid üles. ja lõpuks lehvas ka viimane. siis me tõime väikse potitäie vett ja kaks küürimisharja, et saaks suure tilgalise kunstvihma saju tänaval tõttavatele kaela saata. ja veel enam, reaktsiooni nautida. natuke aega ja all olev kõnnitee oli juba täpiline. väikseid raskusi tekitas õige ajastus, kuna tuul puhus, aga muidu on täitsa lollilt tore vaadata kuidas tsikk hakkab oma juukseid silitama, kuidas jalutavad turistid üles kiikavad ja sammu kiirendavad, kuidas eelmine kord tüüp meile keskmikst näitas ja kuidas attitudiga tibid jäävad meild pikaks ajaks kiikama ja valmistuvad kuhugi helistama. selllel on ka oma hind, üks hari kukkus suures vihmasajutuhinas alla, keset mersumaasturi katust ja jäigi sinna. ei tahtnud keset lõunat minna seda püüdma, maastur kõrge, oleks pidand suure põrnada harja kaasa võtma, muidu ei oleks saanud seda lihtsalt kätte, tahtsin õhtut oodata, auto soovis vahepeal aga ratast lasta, hari kukil. sellest tembutamisest polnud vähe. lottel oli mingeid linnulaulu mp3 esid ja muidugi me tahtsime suurepärast loodustunnetust jagada ka linnarahvaga. kõlarid läppari taga, heli põhja ja nautige, südalinnale esinesid metsvint ja lehelind, kägu ja muud andekused, keegi ei vahtind üles. inimesed armastavad linde, kõlarilaul tundus niisiis ehtne.

ja tuligi see vähe kiidetud ning üldse mitte oodatud kool. punkt. haigutan
Jõudsin juba ära unsutada selle  töise eluviisi, kui juba jälle tuleb usinaks hakata. ylehomme tegelt alles, sest homme räägitakse meile minikääride vajalikkusest pinalis jne. Unine olen.
tahtsin sel suvel palju korda saata, kukkus välja nirumat kui plaanitud oli. Ainus suur asi mis tehtud sai oli moedemm  polykas. Tellimustöö jõudsin peaaegu valmis, viimased cm on veel põimpistet jäänud. Remondiga ei jõudun lõpuni, sissekolimisest rääkimata, projektitamine kujunes pigem valusaks õppetunniks. puhata oleks võind rohkem.  magama

jah, projekt  viskab üle.
Käisin lumpsiga  paloka juures, läksime sinna muidugi suure projektijutuga. Viimast reaalselt muidugi ei teinud, lumps kribas aint paar lauset, nimg meie palokaga jõudsime järeldusele, et peaks rõhutama mitteformaaliset õppimist projes. Enamuse ajast lihtsalt naersime enda üle, et sellise asjaga tegeleme ning et enamus eelarvest on laest võetud ning et isikilk motivatsioon jooksis vahepeal nulli. Tegelen projega praegu aint sellepärast, et see on alustaud, et me oleme nii mõlelegi kultuurikuulsusele lubabusi andnud ning et ei taha teisi alt vedada.

Jah, kunst viskab üle.
Rabasin ning närveldasin enne showd korrlalikult, nagu alati maarjamil kombeks. Selleks, et peopublikul oleks 6.12 minutit siutsustaud moekunstiga, tegime mina, NS, modellid, K ja ktf-i tiim  päevi ning öid tööd. Ja siis saab see 6.12 minutit silmailu publikule ettekatud, nig ongi kõik! ei midagi rohkemat. Aint sõbrad-tuttavad poetavad liialdatud  kiidusõnu. ongi kõik. pole rohkem vasstukaja, ei publiku tasandill ega ka meedias. Selline tegeine mind enam ei  rahulda.

Väike ülbik sai vastu näppe. Vastu neid sõrmi, mis seni on seni teiste oskuste järele haaranud ja neid liiiga külmat enda huvides ära kasutanud. Egolained löövad üle pea kokku…
Vastu näppe andis NS , kes ütles: sul tundub olevat issue teiste töö hindamisega. njah…

vigade parandus algab varsti
 

“ahoi, ma olen meremees” - see lastelaul kummitab. Ma kuulisin seda vist viimati mitme aasta tagusest Lastekarusellist, väga kummaline et selline kummitus mind kummitab (mitte mu kummikus).

Vahin telekat ja kirjutan siia. õigupoolest oleks mul palju targemat teha. Midagi jälle korda saata. kohtasin muuseas Triinu. Pärisin ta tegemiste kohta, ta ütles et sõidab Hiina. Mida tegema? hõm.. rahvusvahelisele bio-olümpiaadile. ja ta mainis Paula tegemisi ka. ta sõidab ka Hiinasse. Mida tegema? ka rahvusvahelisele bio-olümpiaadile…

Võib-olla oleksin minagi sinna sattunud kui ma oleksin tegemisi pisut tõisiemalt võtnud. oleksin astunud tartu teaduskooli ning sellel aastal samuti olymiaadil käinud, mulle pakuti kusjuures mõlemat. aga siis ei oleks ma jõudnud võib-olla siis kaugele selle kunstivärgiga.

Tunnen end nii vabalt, homseks kooliks pole vaja midagi teha, inka harjutusekesed on väljaspool igasugust arvestust.

Kristring oli täna väga tõine, ta tegeleb installatsiooniga rohkem kui meie Lottega kahe peale kokku. Saagis puupulka (läbimõõt 2 cm) taskunoaga, lõikas veel näppu ka. Homme paneme insta Ühispanga galeriis üles- kahe peegli mäng, andes edasi lõpmatust. Mitte midagi ennenägematut.

Sain isalt raha kollekstiooniga jätkamiseks, ei tea, kes mulle aega ja jõudu selle tegemiseks annab?

Pärast suurt ja sügavat meeltesegadust( või kui sul on lihtsalt ERAKORDSELT kehv enesetunne) tundub kogetu sügava õudusunenäona.
Unest ärkmine ei ole raske, kuigi unes olles tundub see igavikuline. Kummalisel kombel on peale seda jõudu ning tahtmist taas jätkata neid veidraid salategemisi.