Autori helipiisk päevik

Igatsus on see turritav tunne, mis salamisi end peidab. Otsid ja loodad leida eest, aga ta üllatab sind hoopis selja tagant. Mängib peitust ja hoiab ärkvel. See vist on ka igatsus kui sööd hommikul 2 keedetud muna ja ülejäänud päeval unustad ära, et veel oleks ehk vaja süüa. Igatsus on vist ka see, et karvad mu ihul plõnksatavad püsti ootamatusest, nagu ärkaksid, märkaksid…

Kodutee vihmas.
Valguse oli keegi ää kustnud.
Pime.
Tühi voodi.
Väsind.
Aga lootust on.

Sellesama tunnetusega,
mis hoiad habrast olemist
peos, kätes, südames,
vaatad inimese silma,
hetk
väreleb ja võbeleb,
ent tahad, et oleks
jõud ja tahtmine.

Keerukad võrgustikud hargnevad,
tundesüdames puperdavad,
inimeseks olemine…

Seeremi,
hoia teda…

.. ega enne ju ei vaata
seljataha pöördu..
kui ehk enam ei kuule
ka vaimusilma häält..
siis ei ole enam,
vaid sinu enda hääl..

Et kui oleks kõik taevani lihtne ja rahulik,
et kui oleks,
siis poleks liikumist,
ei alla ega üles.

Üha rohkem imetlen neid tedretäppe.
Üha rohkem vajun sügavale suurde.

.. ja selle tantsu jaoks on ikka vaja kahte.

Päikesest tõukavad pilved tõukeratasteks tuulekeerised.
Väikesest kasvab ja teretab ilusat värvi, peenraäärised.
Ahh mis neist sõnadest ritta…
Kevad on ju.

Jah, ma armastan teadust..
nende hüpiklainete mõtlevat reaalsust.
Et massides mõtlevat ollust
toodab siiski ka puhast geniaalsust.
Kui sipelgaidki maalida ükshaaval,
teada saada olemise algoritmi..
Tulles tagasi inimeste mõttemaailma,
tulles tagasi olemise võtmeni.
Jah, ma armastan reaalsust,
sest olemine pilgutab kolme silma,
vaatleb neljandaga sürreaalsust.
Kõik puutub kokku kõikide tühisuses
ja saavutab suuruse igaühe olemises.

Lume sisse sean jäljed, koduteele.
Jalutan tänavat.
Üks kass krmäunub ja tahab tuppa.
Talle vist ei meeldi ilm.
Mulle meeldib.
Meeldib see laternasilm, mis mind saadab
ja varjudega mängib.
Meeldib see lumi, mis silmile end asetab, rahumeeli.
Ilma küsimata ripslagudele lumeraja ehitab.
Mulle meeldib.
Ja seisatades näen helvestekosmost, tähed kihutamas.
Ilus on.

See unemees kui seotud on,
sest lumemees ju temaga koos.
Tahan siiski kõndida seda rada pidi, et
viiks ta lumerada,
sinu unerada
ja kohtuksid…

genoomijuttudest väsinud, tahan olla koos..
avastada end tukkumas tõus-ja-langeval
maastikul…
see ei ole saba, riimub vaid sõnaga….

Unehõlmas haaran kinni heatõbise tuule,
kes mind aitaks, viiks sõnumi, igatseva..

ja huule pealt kinni napsaks õrnalt
sealse tuule, puhuks õhku hõljuva..

veel juukse otsi tahaks sul turritada,
silmadega silmi vaadata..

neid oleviku ja igaviku sõnatuid vastuseid..

võtan su käe
me lähme
koos