Autori helipiisk päevik

ustetu koridor
alguse-lõputa
astemeteta karjääritrepp

südames tean
mis tähtis
ilmamureta elujätk

kooslähedus
uued teed

ikka edasi
eluteel

selleks korraks, teisest kohast
sama tegu, ehk teine nägu?

ikka iseendas, samast kohast
uueks saama, vana kadu..

kõige sisemisest päästerõngast,
kõige inimeselisest imest,
suureks saab uus tegu

Hommikuti ajan taga pimetähni,
üks ees jookseb, teine taga.
Korjaks silmakoopast üles rähni,
ta unekleepuvat puistas maha.

Hommikuti maailm algab,
üha ja üha.
Aeglaselt laiali valgub,
sülle ja maha.

Ikka ja jälle taban end tegutsemata teolt.
Ikka ja palju mõtlen olemiste näolt..
ehk lugeda võib elutõe,
enne tegutsemist ära põe….

Igatsus on see turritav tunne, mis salamisi end peidab. Otsid ja loodad leida eest, aga ta üllatab sind hoopis selja tagant. Mängib peitust ja hoiab ärkvel. See vist on ka igatsus kui sööd hommikul 2 keedetud muna ja ülejäänud päeval unustad ära, et veel oleks ehk vaja süüa. Igatsus on vist ka see, et karvad mu ihul plõnksatavad püsti ootamatusest, nagu ärkaksid, märkaksid…

Kodutee vihmas.
Valguse oli keegi ää kustnud.
Pime.
Tühi voodi.
Väsind.
Aga lootust on.

Sellesama tunnetusega,
mis hoiad habrast olemist
peos, kätes, südames,
vaatad inimese silma,
hetk
väreleb ja võbeleb,
ent tahad, et oleks
jõud ja tahtmine.

Keerukad võrgustikud hargnevad,
tundesüdames puperdavad,
inimeseks olemine…

Seeremi,
hoia teda…

.. ega enne ju ei vaata
seljataha pöördu..
kui ehk enam ei kuule
ka vaimusilma häält..
siis ei ole enam,
vaid sinu enda hääl..

Et kui oleks kõik taevani lihtne ja rahulik,
et kui oleks,
siis poleks liikumist,
ei alla ega üles.

Üha rohkem imetlen neid tedretäppe.
Üha rohkem vajun sügavale suurde.

.. ja selle tantsu jaoks on ikka vaja kahte.

Päikesest tõukavad pilved tõukeratasteks tuulekeerised.
Väikesest kasvab ja teretab ilusat värvi, peenraäärised.
Ahh mis neist sõnadest ritta…
Kevad on ju.

Jah, ma armastan teadust..
nende hüpiklainete mõtlevat reaalsust.
Et massides mõtlevat ollust
toodab siiski ka puhast geniaalsust.
Kui sipelgaidki maalida ükshaaval,
teada saada olemise algoritmi..
Tulles tagasi inimeste mõttemaailma,
tulles tagasi olemise võtmeni.
Jah, ma armastan reaalsust,
sest olemine pilgutab kolme silma,
vaatleb neljandaga sürreaalsust.
Kõik puutub kokku kõikide tühisuses
ja saavutab suuruse igaühe olemises.