Autori helipiisk päevik

Et kui oleks kõik taevani lihtne ja rahulik,
et kui oleks,
siis poleks liikumist,
ei alla ega üles.

Üha rohkem imetlen neid tedretäppe.
Üha rohkem vajun sügavale suurde.

.. ja selle tantsu jaoks on ikka vaja kahte.

Päikesest tõukavad pilved tõukeratasteks tuulekeerised.
Väikesest kasvab ja teretab ilusat värvi, peenraäärised.
Ahh mis neist sõnadest ritta…
Kevad on ju.

Jah, ma armastan teadust..
nende hüpiklainete mõtlevat reaalsust.
Et massides mõtlevat ollust
toodab siiski ka puhast geniaalsust.
Kui sipelgaidki maalida ükshaaval,
teada saada olemise algoritmi..
Tulles tagasi inimeste mõttemaailma,
tulles tagasi olemise võtmeni.
Jah, ma armastan reaalsust,
sest olemine pilgutab kolme silma,
vaatleb neljandaga sürreaalsust.
Kõik puutub kokku kõikide tühisuses
ja saavutab suuruse igaühe olemises.

Lume sisse sean jäljed, koduteele.
Jalutan tänavat.
Üks kass krmäunub ja tahab tuppa.
Talle vist ei meeldi ilm.
Mulle meeldib.
Meeldib see laternasilm, mis mind saadab
ja varjudega mängib.
Meeldib see lumi, mis silmile end asetab, rahumeeli.
Ilma küsimata ripslagudele lumeraja ehitab.
Mulle meeldib.
Ja seisatades näen helvestekosmost, tähed kihutamas.
Ilus on.

See unemees kui seotud on,
sest lumemees ju temaga koos.
Tahan siiski kõndida seda rada pidi, et
viiks ta lumerada,
sinu unerada
ja kohtuksid…

genoomijuttudest väsinud, tahan olla koos..
avastada end tukkumas tõus-ja-langeval
maastikul…
see ei ole saba, riimub vaid sõnaga….

Unehõlmas haaran kinni heatõbise tuule,
kes mind aitaks, viiks sõnumi, igatseva..

ja huule pealt kinni napsaks õrnalt
sealse tuule, puhuks õhku hõljuva..

veel juukse otsi tahaks sul turritada,
silmadega silmi vaadata..

neid oleviku ja igaviku sõnatuid vastuseid..

võtan su käe
me lähme
koos

viimases väsimuses, viimastel kilmomeetritel veel laulis mu peas “.. mind nii põletab su naer..”
see on ilus tunne.

Kui ma võtaksin suure haamri ja taoksin sellega endale vastu pead, ei muutuks vist midagi. Mulle ei meeldi mu puupea. Mulle ei meeldi, et see muule ei meeldi. Mulle ei meeldi, et ma sellest üldse kirjutan. Täna ma ei meeldi endale kohe mitte üldse.

Kuradi, kuradi vastik lõvi. Pügaks su ära. Hale oled. Puvis õhuahmija. Mõttetu vabandaja. Aeglane vusserdis. Ma kisun su laka ribadeks ja surun lõuad mutta. Ja ikka sa inised. Pole midagi väärt su kollakd karvased tunked. Tuld!!!!

Jäta mind rahule, sa karvane loom. Ma olen sust tüdimuseni väsinud. Sa ahistad mind ja ei lase mul olla see, kes ma tahan olla.

Ma ei teadnudki, et suudan ennast välja vihastada ja ikka veel enda peale vihane olla. Ja siis ennast välja naerda…

Mulle ei meeldi argipäeva hambad.
Mulle meeldivad Sinu hambad.
Ja lambad, mis satuvad riimi…
Midagi, midagi.. siiski hiilin.

Lõpututes kallistusunenägudes
piilun ühesilmse sarmiga, et kas
magad..
Tahtmiste magushapus piinas,
ehitan uuesti end särgiga, mis
jagab..

Mulle ei meeldi argipäeva hambad.
Mulle meeldivad sinu hambad.