Ma olen üksi
kui valge liivane rand
vaikse õhtuse ookeaniga
tuulega mis puhub õrnalt idast
päikesga mis tuhmub ja vajub pimedusse
tunnen soojust ja väikseid liivaterakesi oma talla all
Aga, ma olen üksi
igavesti
“Ainult üksi ollaks tõeliselt vabad.” Alliksaar
1
janune läheb läbi kõrbe
leidmata asulat, inimesi, taimi
ta peatub
ohkab
vaatab
ja kõnnib edasi
mööda lõputut liivarada
2
jooksen tundmatus suunas
tagasi üritan mitte kaeda
siiski
uudishimust tahan teada
kas kivikuju liigub kas
liigub
3
vihane ämblik
kudus ukseavas võrku
saak tuli
jäi kinni
ja ei saanud enam lahti
niidid põimusid tema
jäsemeid
tugevalt pitsitasid kaela
armu ei antud
vaid piinlev ohver
imeti elujõust tühjaks
4
oma…
mis on sinu oma?
õieti midagi pole
esemed on lihttööliste poolt valmistatud
korter on linna oma
mets riigi valduses
riik looduse jõudude vallas
ja maailm deemonite rüppes
Ja inimene, kes sa oled siin kõige väiksem,
ei saa kunagi …
Aga paljud püüavad.
5
hea seegi
Sa ei oska mind armastada.
Me oleme liiga erinevad.
Ma annan endast liiga palju, saamata sama vastu.
Me oleme kaua koos olnud, kuid sa pole ikka muutunud. Ja mina näen sinus vaid tobu, kes ei suudagi minust hoolida samal viisil.
Ma ei saa sinust mõnikord aru ja pärast näen, et oled mõistmatu, solvud kergelt ning hoolid vaid iseendast.
Ma nüüd hoolin ka.
Ja ma ei vihka sind. Vaid põlgan selle valu pärast, mis oled põhjustanud oma rumaluse, ignorantsuse ja selle pärast, kes sa pole ega ei saa kunagi olema.
Sul oli aega end muuta, kuid siiamaani pole sa see, kes oleks mind väärt.
Armastus on pime, aga aeg on muutuda. Ei saa armastada endast vähem, vaid samaväärset.
Niisiis, kõik.
Ja sa ise ei teagi seda, vaid arvad, et maailm on endiselt keskpärane ja sul on suuremaid probleeme.
kallaks vaid vihma
mis uputaks keha
viiks allavoolu kaasa
ei peaks enam mõtlema
vaevlema
piinlema
olema
ainult veel viimane silmapilgutus
ja ohe
ning kõik
on läinud
tuleb alla anda
ning juba voolab keha allavoolu
elutu olend
millest pole kellelegi kasu
isegi mitte temale endale
kergem on oodata vihma
ja ojasid
kui ehitada päästeparv
mis hoiab vee peal
Mehed on olevused, kes sõltuvad naistest ning elavad nende armastusest. Ometi ei suuda ükski mehepoeg rahuldada ühtegi naise kapriisi. Naised, nagu mehedki, toituvad armastusest. Kuid selle vahega, et naised on tolerantsemad selle suhtes, kui nendele peale astutakse (ehk järgmine kord nii ei tee!). Kahjuks eksib nõrgem sugupool nii tihti - ikka ja jälle ei arvestata nendega ning võetakse kui potilille. Ning sealt need esimesed valearvamused tulevad.
1. Mees armastab vaid iseennast. (Mees armastab vaid naist, kuid tal ei ole antud kaasa vajalikke vahendeid naist õnnelikuks teha. Meestesse ei ole kodeeritud sallimine ja tunnetega arvestamine.)
2. Naine ei suuda õnnelik olla mehe kõrval. (Suhteks on vaja mõlema poole koostööd ja ränka vaeva.)
Teiseks tooksin välja teada-tuntud probleemi - petmine. Kes ja miks?
ääretu unelm
varja reaalsust
ennastülendav arm
pea vastu
püsi elus
siin kitsarinnalises maailmas
Saatanad tulevad Maale ja Inglid lähevad Põrgusse,
aga Issand valvab ikka maailma üle,
oma jüngrite võimuihara piitsaga.
ahenenud veenid jalgadel
tselluliit reitel
väljaveninud rinnad
väsinud juuksed
meigikihiga tusane nägu
“Aga kallis, minu jaoks oled sa alati kaunis!”
Põgenen su juurde,
et joosta sinust eemale.
Ja ikka tulen tagasi.
Kurdan elu üle ning vihkan ennast.
Ja sina silitad vaikselt mu pead.
Janu. Meeletu janu.
Näen alasti kehasid silme ees.
Nende ihu on meelast värvi ja see ei kao kuhugi.
Raputan pead.
Keskendu nüüd!
Öö. Klaver saarel, mida ümbritseb vesi.
Pimedus. Ja ikka see klaver, mille peal on kaks keha.
On näha vaid seda pimedat intiimsust, seda nn romantikat.
Tunned värinaid läbi keha ja siis vaatad oma meessoost kaaslaste poole.
Tänad õnne, et nad mu mõtteid ei oska lugeda.
See meeletu iha ja janu takistab mõtlemast.
Tahad vaid üht!
Aga mitte veel…
… oota …
Nädalapinge ajab marru.
Kõik on kahekordne.
Ja kui ta astub nüüd uksest sisse, siis ei suudle ma teda.
Ei anna järele.
Võtan end alasti ja laman voodis.
Minu keha on valmis reageerima iga tema puudutuse peale.
Olen valmis ja karjun seest: “You may enter! No foreplay!”
Igaüks peab võitlema iseendaga, kui tahab siin maailmas ellu jääda. Mõnikord, mitte maailmast hoolides, astume julgelt. Kuid kui pannakse kahtluse alla meie mõtted, olemus ja minevik/tulevik, siis on kõik hägune. Nendel lastel, kes lastekodus on kasvanud, on raske. Kuid nad ei märka seda lapsepõlves, sest siis üritatakse seda läbi mängu ja nalja varjata. Kuid kui saabub aeg, kui tuleb enda käel hakkama saada, on teistel lastel olemas vanemad, kes neid toetavad ja kellelt nad said mõistliku suhtumise. Aga lastekodu lastel pole eriti kedagi, kelle poole pöörduda. Ja kellelt õppida. Kuidas saada siis hakkama, kui oled jäetud maailma üksi?
Keegi pole öelnud, et elu on kerge. Siin tuleb pidevalt võidelda. Teistega võitlemine ei ole lihtne - enda tõestamine algab siiski inimesest endast. Selleks, et võita maailm, peame esiteks pöörduma iseendasse ning olema sisemiselt tugevad. Kui oleme parandanud enda sisemaailma, siis saame vastu seista ka välisele. Inimene on loodud olema tugev ja tark. Me ei anna alla, vaid tõmbume kerra, mõtleme ja läheme edasi kas targana või sama lollina. Armastus viib inimese hauda ja materiaalne ühiskond rikub tervise. Aga kas ei ole ka need sellised tegurid, kus saab mõelda targalt. Armastus tuleb nende juurde, kes seda tahavad. Ja rahaline õnn külastab neid, kellel seda tõesti vaja on. Pessimistlik mõtteviis ei soodusta ühegi inimese head käekäiku. Kuid kas selles maailmas saab üldse jääda positiivseks?
Elu algas sünniga ja lõppeb surmaga. Elu ise on iga inimese teha. Seda vähemalt täiskasvanult. Sest kui me oleme väiksed abitud lapsed, siis kujundavad meie maailmapilti meie vanemad.
Kui inimene hakkab mõtlema, siis varjutavad tema mõtteid kahtlused, unistamine, reaalsustaju, tema hetkelised emotsioonid, rutiin, teised inimesed, maailm ja segavad faktorid.
Iga mõte on oluline. Seda sellel põhjusel, et iga inimene on ainulaadne ja tema mõtted on olulised tema enda jaoks. Kui inimene ise tähtsustab endale oma mõtete tähtsuse ja selle, kes ta on ning mida ta siin maailmas teeb, siis on ta kooskõlas, ja kõik, mis ta ette võtab on tähtis. Sest ei saa alati garanteerida, et kõik hästi välja kukub.
Inimene peab õppima, muidu jääb tema mõistus kängu ning ta toetub vanadel emotsioonidel ja nn rasval. Mis tegelikkuses on vana ja igavnenud. Stressi asemel, tuleb asjale uuest küljest läheneda.
Jaaa, ma mängin sinuga ja sina minuga.
Mis sellest?
Iga jumala kord olen ma sinu juures, sest …
Ma ei ütle seda, sest see ei loeks sulle sittagi.
Saadaks su persse, sest mul on nii suva.
Mul on suva sinust ja su naistest.
Tahad minuga mängida.
Aga mida sina minu vastu tunned?
Ah!? Olen lihtsalt sõbranna?
No olgu, kuidas soovid, sõber.
Tahad sellest kõigest välja tulla. Aga sa ei saa.
Tead miks? Sest sa oled juba selline, nõrk.
Mida ma sinu vastu tunnen?
Mis vahet sellel on? Kui ma avaldaks oma tundeid, viskaks sa need lihtsalt ära, nagu tossanud koni tänaval.
Sa ei hooli minust. Pole kunagi hoolinud. Võid rääkida, mida tahad. Mul pohh.
Ei hooli sinust ka.
Egoistlik närakas.
Kui ma oskaks vaid valetada.
Sa oled madalal. Sõiman sind siin, nagu kuuluksid mulle. Nagu poleks ma eales haiget saanud.
