Autori Elbereth päevik

Ma ei rääkinud talle kunagi, millal on mu punased päevad. Selle arvelt saab ta toriseda, et jälle ei saa. Ürita siis mehele viidata, et see on loomulik, kuid tema teeb iga kuu sellest suurema numbri kui naine ise. See on üks viis naist rünnata ebaloogilisusega – just nimelt rünnata, sest naised on kurjad, et neil on punased päevad. Ning traditsiooniliselt on naised õelamad ja hormoonirikkamad nendel päevadel. Mees tahab sellega ka naist välja vihastada, sest kui mees saab naise üle domineerida ja halvasti öelda, siis sellel perioodil on see võimalus täiesti olemas. Ja premenstruaalne sündroom on mõeldud välja meeste poolt, kes ei suvatse ega viitsi oma naist kuulata ning naise ainus väljapääs on endale haigus välja mõelda. Või siis teevad seda arstid. See on suuresti seotud depressiooniga.

mälestused kustunud puust
põletatud juurtest
langenud lehtedest

mitte see ei too pisaraid ja nuttu
vaid tehtud tegudest
andeksandmistest
liigi väljasuretamisest

—-

pole eal olnud lihtsalt vastust
kerget sõna
ega tunnet
on vaid mõtlemine
kindlale teemale ja valimine
kahe (või rohkema) tee vahel
millest lõpuks valime halvema

—-

Järsku oli lae asemel põrand.
Ja vaip tõusis lakke ja
lamp kukkus põrandale.
Voodi seisis paigal -
see oli seina naelutatud.
Arvuti oli kadunud juba mitmendat aastat.
Mina aga ei vahetanud tasandit.

—-

pärisori astus sisse
tema jalad olid
läbikäinud mudast
ja kividest
liivast ja samblast
näinud ookeanivett ja vetikaid
lõpuks jõudis ta koju
aga mustus jalge alt
ei läinud kunagi puhtaks

—-

Panin lauale fooliumikuulid.

Ma olen üksi
kui valge liivane rand
vaikse õhtuse ookeaniga
tuulega mis puhub õrnalt idast
päikesga mis tuhmub ja vajub pimedusse
tunnen soojust ja väikseid liivaterakesi oma talla all
Aga, ma olen üksi
igavesti

“Ainult üksi ollaks tõeliselt vabad.” Alliksaar

1

janune läheb läbi kõrbe
leidmata asulat, inimesi, taimi
ta peatub
ohkab
vaatab
ja kõnnib edasi
mööda lõputut liivarada

2

jooksen tundmatus suunas
tagasi üritan mitte kaeda
siiski
uudishimust tahan teada
kas kivikuju liigub kas
liigub

3

vihane ämblik
kudus ukseavas võrku
saak tuli
jäi kinni
ja ei saanud enam lahti
niidid põimusid tema
jäsemeid
tugevalt pitsitasid kaela
armu ei antud
vaid piinlev ohver
imeti elujõust tühjaks

4

oma…
mis on sinu oma?
õieti midagi pole
esemed on lihttööliste poolt valmistatud
korter on linna oma
mets riigi valduses
riik looduse jõudude vallas
ja maailm deemonite rüppes
Ja inimene, kes sa oled siin kõige väiksem,
ei saa kunagi …
Aga paljud püüavad.

5
hea seegi

Sa ei oska mind armastada.
Me oleme liiga erinevad.
Ma annan endast liiga palju, saamata sama vastu.
Me oleme kaua koos olnud, kuid sa pole ikka muutunud. Ja mina näen sinus vaid tobu, kes ei suudagi minust hoolida samal viisil.
Ma ei saa sinust mõnikord aru ja pärast näen, et oled mõistmatu, solvud kergelt ning hoolid vaid iseendast.
Ma nüüd hoolin ka.
Ja ma ei vihka sind. Vaid põlgan selle valu pärast, mis oled põhjustanud oma rumaluse, ignorantsuse ja selle pärast, kes sa pole ega ei saa kunagi olema.
Sul oli aega end muuta, kuid siiamaani pole sa see, kes oleks mind väärt.
Armastus on pime, aga aeg on muutuda. Ei saa armastada endast vähem, vaid samaväärset.
Niisiis, kõik.
Ja sa ise ei teagi seda, vaid arvad, et maailm on endiselt keskpärane ja sul on suuremaid probleeme.

kallaks vaid vihma
mis uputaks keha
viiks allavoolu kaasa
ei peaks enam mõtlema
vaevlema
piinlema
olema
ainult veel viimane silmapilgutus
ja ohe
ning kõik
on läinud

tuleb alla anda
ning juba voolab keha allavoolu
elutu olend
millest pole kellelegi kasu
isegi mitte temale endale

kergem on oodata vihma
ja ojasid
kui ehitada päästeparv
mis hoiab vee peal

Mehed on olevused, kes sõltuvad naistest ning elavad nende armastusest. Ometi ei suuda ükski mehepoeg rahuldada ühtegi naise kapriisi. Naised, nagu mehedki, toituvad armastusest. Kuid selle vahega, et naised on tolerantsemad selle suhtes, kui nendele peale astutakse (ehk järgmine kord nii ei tee!). Kahjuks eksib nõrgem sugupool nii tihti - ikka ja jälle ei arvestata nendega ning võetakse kui potilille. Ning sealt need esimesed valearvamused tulevad.
1. Mees armastab vaid iseennast. (Mees armastab vaid naist, kuid tal ei ole antud kaasa vajalikke vahendeid naist õnnelikuks teha. Meestesse ei ole kodeeritud sallimine ja tunnetega arvestamine.)
2. Naine ei suuda õnnelik olla mehe kõrval. (Suhteks on vaja mõlema poole koostööd ja ränka vaeva.)

Teiseks tooksin välja teada-tuntud probleemi - petmine. Kes ja miks?

ääretu unelm
varja reaalsust
ennastülendav arm
pea vastu
püsi elus
siin kitsarinnalises maailmas

Saatanad tulevad Maale ja Inglid lähevad Põrgusse,
aga Issand valvab ikka maailma üle,
oma jüngrite võimuihara piitsaga.

ahenenud veenid jalgadel
tselluliit reitel
väljaveninud rinnad
väsinud juuksed
meigikihiga tusane nägu
“Aga kallis, minu jaoks oled sa alati kaunis!”

Põgenen su juurde,
et joosta sinust eemale.
Ja ikka tulen tagasi.
Kurdan elu üle ning vihkan ennast.
Ja sina silitad vaikselt mu pead.

Janu. Meeletu janu.
Näen alasti kehasid silme ees.
Nende ihu on meelast värvi ja see ei kao kuhugi.
Raputan pead.
Keskendu nüüd!
Öö. Klaver saarel, mida ümbritseb vesi.
Pimedus. Ja ikka see klaver, mille peal on kaks keha.
On näha vaid seda pimedat intiimsust, seda nn romantikat.
Tunned värinaid läbi keha ja siis vaatad oma meessoost kaaslaste poole.
Tänad õnne, et nad mu mõtteid ei oska lugeda.

See meeletu iha ja janu takistab mõtlemast.
Tahad vaid üht!
Aga mitte veel…
… oota …

Nädalapinge ajab marru.
Kõik on kahekordne.
Ja kui ta astub nüüd uksest sisse, siis ei suudle ma teda.
Ei anna järele.
Võtan end alasti ja laman voodis.
Minu keha on valmis reageerima iga tema puudutuse peale.
Olen valmis ja karjun seest: “You may enter! No foreplay!”

Igaüks peab võitlema iseendaga, kui tahab siin maailmas ellu jääda. Mõnikord, mitte maailmast hoolides, astume julgelt. Kuid kui pannakse kahtluse alla meie mõtted, olemus ja minevik/tulevik, siis on kõik hägune. Nendel lastel, kes lastekodus on kasvanud, on raske. Kuid nad ei märka seda lapsepõlves, sest siis üritatakse seda läbi mängu ja nalja varjata. Kuid kui saabub aeg, kui tuleb enda käel hakkama saada, on teistel lastel olemas vanemad, kes neid toetavad ja kellelt nad said mõistliku suhtumise. Aga lastekodu lastel pole eriti kedagi, kelle poole pöörduda. Ja kellelt õppida. Kuidas saada siis hakkama, kui oled jäetud maailma üksi?

Keegi pole öelnud, et elu on kerge. Siin tuleb pidevalt võidelda. Teistega võitlemine ei ole lihtne - enda tõestamine algab siiski inimesest endast. Selleks, et võita maailm, peame esiteks pöörduma iseendasse ning olema sisemiselt tugevad. Kui oleme parandanud enda sisemaailma, siis saame vastu seista ka välisele. Inimene on loodud olema tugev ja tark. Me ei anna alla, vaid tõmbume kerra, mõtleme ja läheme edasi kas targana või sama lollina. Armastus viib inimese hauda ja materiaalne ühiskond rikub tervise. Aga kas ei ole ka need sellised tegurid, kus saab mõelda targalt. Armastus tuleb nende juurde, kes seda tahavad. Ja rahaline õnn külastab neid, kellel seda tõesti vaja on. Pessimistlik mõtteviis ei soodusta ühegi inimese head käekäiku. Kuid kas selles maailmas saab üldse jääda positiivseks?