Autori Elbereth päevik

Igaüks peab võitlema iseendaga, kui tahab siin maailmas ellu jääda. Mõnikord, mitte maailmast hoolides, astume julgelt. Kuid kui pannakse kahtluse alla meie mõtted, olemus ja minevik/tulevik, siis on kõik hägune. Nendel lastel, kes lastekodus on kasvanud, on raske. Kuid nad ei märka seda lapsepõlves, sest siis üritatakse seda läbi mängu ja nalja varjata. Kuid kui saabub aeg, kui tuleb enda käel hakkama saada, on teistel lastel olemas vanemad, kes neid toetavad ja kellelt nad said mõistliku suhtumise. Aga lastekodu lastel pole eriti kedagi, kelle poole pöörduda. Ja kellelt õppida. Kuidas saada siis hakkama, kui oled jäetud maailma üksi?

Keegi pole öelnud, et elu on kerge. Siin tuleb pidevalt võidelda. Teistega võitlemine ei ole lihtne - enda tõestamine algab siiski inimesest endast. Selleks, et võita maailm, peame esiteks pöörduma iseendasse ning olema sisemiselt tugevad. Kui oleme parandanud enda sisemaailma, siis saame vastu seista ka välisele. Inimene on loodud olema tugev ja tark. Me ei anna alla, vaid tõmbume kerra, mõtleme ja läheme edasi kas targana või sama lollina. Armastus viib inimese hauda ja materiaalne ühiskond rikub tervise. Aga kas ei ole ka need sellised tegurid, kus saab mõelda targalt. Armastus tuleb nende juurde, kes seda tahavad. Ja rahaline õnn külastab neid, kellel seda tõesti vaja on. Pessimistlik mõtteviis ei soodusta ühegi inimese head käekäiku. Kuid kas selles maailmas saab üldse jääda positiivseks?

Elu algas sünniga ja lõppeb surmaga. Elu ise on iga inimese teha. Seda vähemalt täiskasvanult. Sest kui me oleme väiksed abitud lapsed, siis kujundavad meie maailmapilti meie vanemad.
Kui inimene hakkab mõtlema, siis varjutavad tema mõtteid kahtlused, unistamine, reaalsustaju, tema hetkelised emotsioonid, rutiin, teised inimesed, maailm ja segavad faktorid.
Iga mõte on oluline. Seda sellel põhjusel, et iga inimene on ainulaadne ja tema mõtted on olulised tema enda jaoks. Kui inimene ise tähtsustab endale oma mõtete tähtsuse ja selle, kes ta on ning mida ta siin maailmas teeb, siis on ta kooskõlas, ja kõik, mis ta ette võtab on tähtis. Sest ei saa alati garanteerida, et kõik hästi välja kukub.
Inimene peab õppima, muidu jääb tema mõistus kängu ning ta toetub vanadel emotsioonidel ja nn rasval. Mis tegelikkuses on vana ja igavnenud. Stressi asemel, tuleb asjale uuest küljest läheneda.

Jaaa, ma mängin sinuga ja sina minuga.
Mis sellest?
Iga jumala kord olen ma sinu juures, sest …
Ma ei ütle seda, sest see ei loeks sulle sittagi.
Saadaks su persse, sest mul on nii suva.
Mul on suva sinust ja su naistest.
Tahad minuga mängida.
Aga mida sina minu vastu tunned?
Ah!? Olen lihtsalt sõbranna?
No olgu, kuidas soovid, sõber.
Tahad sellest kõigest välja tulla. Aga sa ei saa.
Tead miks? Sest sa oled juba selline, nõrk.
Mida ma sinu vastu tunnen?
Mis vahet sellel on? Kui ma avaldaks oma tundeid, viskaks sa need lihtsalt ära, nagu tossanud koni tänaval.
Sa ei hooli minust. Pole kunagi hoolinud. Võid rääkida, mida tahad. Mul pohh.
Ei hooli sinust ka.

Egoistlik närakas.
Kui ma oskaks vaid valetada.
Sa oled madalal. Sõiman sind siin, nagu kuuluksid mulle. Nagu poleks ma eales haiget saanud.

Ja sõber kaotas sõbra. Kõik tänu ühele naisele…
Ja nõrkusele. Keegi ei olnud süüst puhas, sest nad kõik teadsid.

Sa ju ei tunnegi mind. Miks sa ütled siis mulle nii - lausud seda, mida sülg suhu toob? Mul pohh kas sa loed seda või ei. Ma oleks sinuga hommikul rääkinud, aga sa ei taha minust muud kui seda, mida sa kunagi ei saa. Mille kuradi pärast sa siis ikka veel piinad ennast? Türa küll, ma ei armasta sind, ega ole sinusse armunud. Sa oled lihtsalt sõber, kellega on vahel hea rääkida. Aga ma ei tunne sinu vastu muud. Sa meenutad mulle litsmehi (anna andeks, et nii karmilt), aga sa ei kontrolli ennast, sa ei arvesta teiste tunnetega, keppi sa ka ei saa, vähemalt mitte minu käest. Sest seda sa võibolla tahad küll. Ole vihane selle peale, et ma sind vastu ei armasta. Ma olen selle peale vihane, et sina midagi ikka veel üritad. Miks sa ei jäta kõike lihtsalt nii nagu see on?
Kui sind minu arvamus huvitab, siis ei ole su iseloomul midagi viga, aga sa lihtsalt tahad liiga palju. Hakka nüüd arvama kindlalt mida sa tahad. Just nimelt ma oleksin pidanud lõpetama siis, kui sa ütlesid, et me oleme vaid s õ b r a d. Me olemegi nüüd, kui sa ikka veel tahad. Sest sa tegelikult ei tea ju kes ma olen. Ma poleks pidanud selle peale solvuma, aga ma solvusin. Järelikult, ei tea sa, kes ma tegelikult olen. Meil pole seega mitte kunagi tulevikku.

Nii et mõtle, mu arm,
kus valesti astusid.
Millist teed pidi pead tegelt käima?
Kui pole sul ausust, vaid sinu siiras arm,
pole sul elu, mida väärid.

Armastan aegade lõpuni vaid ühte,
mis sest, et vahel väidan teist.
Pole eales olnud kedagi teist,
kellele mu hing, mu süda ning
kaine mõistus kuulunud on.

Need, kes on meile elu andnud, suudavad meile kõige rohkem haiget teha.
Nad imevad ühe halva sõnaga ära kogu elujõu, mis meil on.
Ja alles pärast mõtlevad, miks on kõik halvasti.
Kuradi elu hammasrataste vahele jäänud isekad inimesed.
Pole armastusest ega hoolivusest, enda realiseerimisest midagi kuulnud.
Pole mõtet maha teha ega halvustada,
vaid tunne on vihata, ning lihtsalt põlata,
sest pole kunagi olnud armastust, hoolivust või inimlikku arusaamist.
Mille kuradi pärast sa minu siis sünnitasid, kui sa ei oska enda tegude eest vastutada
ega mind kasvatada?
Et siis lihtsalt olen siia maailma sündinud ning
pean ise hakkama oskama toimetulekut.
Neetud olgu see päev kui ma sündisin,
sest nüüd olen mina samasugune kuradist võetud sigitis.
Kellel pole oma eluga muud teha, kui kõik võtta ja ära visata.

Need, kes on meile elu andnud, suudavad meile kõige rohkem haiget teha.
Nad imevad ühe halva sõnaga ära kogu elujõu, mis meil on.
Ja alles pärast mõtlevad, miks on kõik halvasti.
Kuradi elu hammasrataste vahele jäänud isekad inimesed.
Pole armastusest ega hoolivusest, enda realiseerimisest midagi kuulnud.
Pole mõtet maha teha ega halvustada,
vaid tunne on vihata, ning lihtsalt põlata,
sest pole kunagi olnud armastust, hoolivust või inimlikku arusaamist.
Mille kuradi pärast sa minu siis sünnitasid, kui sa ei oska enda tegude eest vastutada
ega mind kasvatada?
Et siis lihtsalt olen siia maailma sündinud ning
pean ise hakkama oskama toimetulekut.
Neetud olgu see päev kui ma sündisin,
sest nüüd olen mina samasugune kuradist võetud sigitis.
Kellel pole oma eluga muud teha, kui kõik võtta ja ära visata.

Ja nüüd on kõik läbi.
Pean edasi minema ja uuesti alustama.
Ma ei vihka teda, ma ei põlasta teda. Tunnen vaid vabadust, ja tahaksin temaga hästi läbi saada. Mind üllatab tema pealispinnalisus raha suhtes. Aga ma maksan talle kõik ära. Võib-olla ei olnudki see kõige hullem.
See on lõpp. Kõik. Finito.
Minu ajude piinamise lõpp. Ennastülendava armastuse lõpp, mis võtab kogu jõu ning sunnib sind muutuma.
See on lõpp. Mu ajud on tühjad ning see kõik on läbi.

Tülid ja rutiin.
Oled mehega koos juba aasta aega. Tülid aina suurenevad. Sina vingud, ta üritab sind aidata, kuid ei oska enam. Miks sa vingud küsid endalt? Siis aga vihastad mehe peale, et tema sind ei aita. Mees lülitab ennast lihtsalt välja - ei viitsi su kiunumist enam kuulata.
Miks sa siis vingud? Sest asjad on halvad, see on su esimene reaktsioon. Asjad ei parane, sa ei tee nende parandamiseks midagi.
Mõtle välja mida sa tahad?
Kuidas seda teostada?
Kas sa tahad seda, mis sul on?
Kindlasti leiad midagi head praegusest olukorrast?
Kui ei, siis puhka.
Ära mõtle. Tunne ainult seda mida sa vajad.
Vastik rutiin. Vastik maailm, milles peab virelema, et hakkama saada.