Autori Andaluusia Gelita päevik

Nüüd ma pole kaua siin kirjutanud ja oma siinse päeviku tekste lugedes…mõned läksid kuidagi südamesse. Samas ei ootaks, et enda kirjutatud jutt nii mõjub, kuigi võiks ju küll täitsa. Paljud asjad teevad praegu nii kurvaks…millise meeletu tahtega tüdruk on siin vahepeal kirjutanud…ja kui jõuetuks ta on muutunud, usu kaotanud. Ma isegi ei tea, mis on minu jaoks praegu tõeliselt tähtis, nii imelik kui tähtis oli veel natuke aega tagasi flamenco. Tõesti tähtsam kui ükskõik mis muu asi siin maailmas…praegu ei tea ma, kus ta minu jaoks asub. Meeldib ta mulle igal juhul ja lõpparvet ma temaga kindlasti teha ei kavatse, sest esiteks ma lihtsalt olen harjunud sellega. Teiseks mulle nii meeldivad flamencoinimesed, ei taha nendest kaugemale. Pealegi ma tahan liigutada ja flamenco on ikka parem kui mõni muu. Aga kui ma praegu flamenco peale mõtlen siis kõige valdavam tunne on segadus…ja igasugune tahe on kadunud. Mis mulle flamencos võib-olla natuke rohkem tähtis on, selleks on rütmid…suvel kavatsen nendega mingil kujul kindlasti tegeleda. Mina, kes ma siis rütmist midagi ei jaga, mõtlen selliseid mõtteid. Huvitav kas sellel, et nad on mulle nii keerulised on mingi osa selles, et nad on mulle nii tähtsad? Aga iga hetkega hakkan ma tahtma midagi uut, milleks mul võimeid ei ole. Aina hullemaks lähevad need valikud. Nüüd tabas mind meeletu kurbus, et ma viiulit pole õppinud. See hakkas vist tasapisi juba mõnda aega tagasi kasvama, aga siis ma ei saanud veel aru täpselt sellest…nüüd ma nii tahaks viiulit mängida osata. Nii palju muusikaga seotud unistusi ja mõtteid, aga kui muusikast rääkida, siis selles suhtes tunnen end kõige mõttetuma inimesena maamunal…

Pinged löövad pea kohal nagu merelained kokku. Mingil hetkel lõppeb jõud otsa. Siis jääb jõuetus…ja kurbus. Ma tahaks mõndadele kallitele inimestele kirjutada, aga ma ei tee seda, sest ma ei taha ka nende hinge külvata kurbust. Tahan, et nad naerataksid. Tahaks seda isegi teha, aga pole jõudu. Ma proovin mõelda ilusatele asjadele, aga mu ümber on nii palju kurbust. Mõtted mõnele inimesele suudavad mu naeratama panna. Mingitel hetkedel vähemalt, kui on jõudu proovida.

Oh, kuidas mulle ei meeldi nii väga südamest loota mingeid asju, aga südant ei saa ju käskida…Lõpetaks ta ometi lootmise. Siis kui midagi väga ootad, siis peaaegu alati, pead pettuma. Ei lähe need lootused täide…Võib-olla olen liiga kannatamatu, aga võib-olla ei lähegi need asjad täide ja kõige rohkem ajab mind närvi teadmatus, teaks siis ometi, kuidas need asjad täpselt on…

Nii hea, et Matilde on jälle Eestis. Nii soe tunne kui tuleb jälle keegi soojast Hispaaniast, just keegi selline, keda sa juba natuke tunned. Pealegi tuleb ta ju mu unistuste linnast Granadast! Suurendab jälle minu vaimustust, mis on suunatud andaluuslate poole. Ta on ju vapustav! See vapustav erineb sellest vapustavast, mida ma ütlen Estefania kohta, aga see pole kehvem, vaid nad on lihtsalt nii erineval moel vapustavad.

Mõeldes tühjusest tunnen ainult tühjust…Kõik on nii tühi, aga ikkagi ei mõista ma tühjust…Ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea…

Ma tahaks osata kõiki maailma keeli, nii kohutavalt tahaks. Jah, osade oskamine mulle midagi väga väärtusliku võib-olla ei annaks, aga ikkagi tahaks. See on ebarealistlik muidugi, aga selliseid inimesi näiteks, kes 60 keelt oskavad on küll olemas. See oleks ka päris tore variant, aga kindlasti sellised inimesed oskasid minu vanuselt juba palju rohkemaid keeli. Ja mida mina oskan? Inglise keelt nagu enamused, aga paljud oskavad seda minust paremini, muidugi paljud halvemini ka…Hispaania keelt, aga mitte just vabalt. Rohkem ei saagi öelda, et ühtegi keelt oskaks. Kunagi õppisin pool aastat rootsi keelt, kui rootsi keelset raadiot kuulata saan aru, mis päeval ja kellaajal mingi saade tuleb, aga ma ei saa aru, mis saade see on…Prantsuse keeles olin suht läbikukkunud õpilane, aga kui oma tädi õpetab, siis vist viilidki rohkem ja logopeedi on tegelikult mul vaja prantsuse keele jaoks külastada, susisevaid häälikuid mul ei eksisteeri eriti.

Nii hea on mõista kedagi, kes räägib või siis kirjutab võõras, kauges keeles, võõralt kaugelt maalt ja olla võimeline talle midagi vastama, hoolimata, et sa keelt pole õppinud.

Tartu on müstiline imedelinn. Öises Tartus on müstiliselt kauneid paiku, mis tekitavad tunde, et muinasjutud võivad olla tõsi. Veel midagi, miks Tartut armastada. Ja ma kaotasin Tartule oma kõige kallima mälestustega täidetud salli, see pidi tähendama, et lähen sinna tagasi ja kui see tõsi on, polegi sallist enam nii kahju… Sest Tartus on imesid…

Tehti uuring, saadi teada, et iga 25-s inimene kuuleb peas hääli, nii et ilmselt on väga normaalne peas hääli kuulda. Osad pöörduvad arsti poole, teistele on see positiivne nähtus, peamine tähtsus ongi ilmselt häälte tõlgendamises…Järelikult siis vist ma polegi hull?

Armastan tühjust ja vaikust, armastan täidetud hetki, mis on lõpuni täitmata. Armastan seda, mis tõeks pole kunagi saanud. Armastan ettekujutusi, illusioone, armastan olematut ja armastan olevat. Armastan muusikat, mida kuulen peas ja mida keegi peale minu ei hakka kunagi kuulma, kuna ma pole heliloojaks loodud. Armastan lainete kohinat, mis teeb haiget, sest pühib kõik ära. Armastan mere õhku kui mul on külm ja tahan külma eest põgeneda ja mere tuul püüab mu kinni. Armastan mõtteid, mis on minu, ainult minu, sest keegi ei saa neid röövida mu peast. Armastan neid, keda ei tunne ja ei õpigi tundma. Armastan neid, keda ei taha armastada. Armastan neid, kes ei taha mind tunda. Armastan hetki, mille eest tahan põgeneda. Armastan pilke, mille eest tahan joosta ja samas tahan lihtsalt nende võimusesse jääda.