Autori marevus päevik

… maailm on suurem kui oskasin väikese poisina arvata, ja veel rohkem on seal inimesi, ja veel rohkem on võimalusi

… kustutasin juba valmis mõeldud ja kirjutatud teksti ära, oli liialt küsimusi kõikidele vastustele tekitav, kuid ikkagi: kuis peaksin käituma?

… kummastavalt kummaline kummatu kummuti kummuli kummelipõõsas kummitamas …

***
tegelikult on pisut veidrad mõtted peas

… ei ole siia ruumi ammu endast jälgesid jätnud, ei tea, kas enam oskangi …

Sinise taeva
tihkusest paistmas soojad
Päikesenupud

Joone valgusesse sai kirja pandud kauni figuuri puudutus, mille kirgas vari veel lummavamalt ahvatles tantsisklema, keerlema, pöörlema, et jõuda järele igaviku rongi sööstudele läbi inimeste maa- minna veel kaugemale ja veel lähemale, ei kunagi keskele: vaid algus ja lõpp on piisavalt head …
Taas joon kõnnib ja sirgeldab end paberile, taas valgele pinnale ilmub tegevuse igakestev elu …

Kantaat tulevasest Mecha-st

inimlastest saanud mechad* kesk kunstmaailma tühja valgustatust
Otsa saanud looduslaste hääled, vaid metalne sumin kestadest
looduspiltidest ja värvidest saanud liikuvad pildid kastidest

meeled kadunud elektronlainetele ja nende tuksumisele
või fossiilide põlemise kestvusele ja kiirusele

Joontelõimedesse on mähkunud sõlmitud hetkede värelused, milles kestvuse erksad sädemed, mis nüüd pillutavad oma hullunud kiiri …

… kuidagi on tema tagasi mu elus ja mõtetes- ja ma ei tea, kas on see hea või taas tekitada saab segadust ja meeleheidet? Ning tema on endiselt kaunis ja meeldivalt meeldiv …

… vaba aeg sobib, hästi sobis

ma tutvusin eile kahe neiuga- neist esimene suutis mu viie minutiga panna joonistama nii nagu ma ei ole mitmeid kuid suutnud; ja teine oskab ungari keelt (pisut haruldane, kas pole?)

Tuulpõlevate maade
varjus libises
lagendike siirus
üle puhaste ja
siniste meelte,
katsudes vaid
neid lüüa ja
muuta meelaks
minevikuks, mis täis
vaid aega, millest
säilinud ei ole
ühtegi pilti
ega mõtet,
vaid teadmine,
et kunagi peegeldus
silmis lendavate
lindude helk