Autori Tuki päevik

Vanasõnaga -
sõpra tunneme hädas.
Aga sõbrannat?

Käänulisel teel
vohab rakvere raibe.
Meid mereni viib.

Maailmas on nii palju ruumi
mida täita võiks kunsti ja lauluga.
Merel puhub nii palju tuuli
mis kanda võiks luulet lainena.

Meeste maailma anonüümsus on etem kui kuulsus taevas, sest mis see taevas on ja maa? Kõik see on peas.

Jack Kerouac “Teel”

Rajatu hing on
muredest muserdatud.
Enam ei jaksa.

Puhas nagu kuld,
avab ukse kõikjale,
uut klaasi täidan.

Igale geelküüntega ööklubi kaltsule ei tee ma välja,
ei lähe mul kõvaks kui surfin auto kahtekümmend nelja.
Kui möödumas on viisteist senti seelik, ei tee talle silma,
ei ületa ma kiirust, sest pole kiiret mul teise ilma.
Pärast kolme pitsi lauaviina ei näe ma peeglist kunni,
ei ole mul vana tuunitud bemmi, mis pikendaks mu munni.
Minu muusikamaitse taktis ei saa taguda pead vastu seina,
kui kinni pandaks purksi putka, siis taga seda ei leina.
Kui sõber saab uue supaka, ei lähe kadedusest lõhki,
et mitte täis teha marki, siis selga ei pane roosat t-särki.
Pähe ei määri juuksegeeli, et välja näha popp,
kui keegi vastupidist väidab, siis tahan olla ropp.

Olgem ausad - ma olen teie silmis igav.

Vanaema helistas just. Tema sõnad: “Tule mulle külla, ma olen ju üksinda kodus.” Hääletoon oli nagu noorel neiul kes on kaheks päevaks üksi koju jäetud.
Miks kirja panen selle? Võibolla sellepärast, et see tundus mulle naljakas. Naljakas miks? Sest vanaema mees suri juba 22 aastat tagasi ja ta on kõik need aastat üksi elanud. Kui mingi hunnik aastaid kasse, koeri, viinamäetigu, hamster, kodurott, konnad, jänesed, kärpsed, sääsed ja teised kahjurid välja arvata. Ah jaa, tal elab tagakuuris rott kellele ta õhtuti süüa viib. Armas onju? Aga ikkagi, ta alles nüüd avastas, et on üksi.

Pärast kaht nädalat kilukarbis loksumist Strömide maa ja kodumaa vahet sõitsin rongiga koju. Minu ees istusid mees ja naine. Naist veidi aega silmitsedes pakuks tema vanuseks 45. Ta nägi välja nagu ennast põhja joonud Kunksmoor või Kopli salaviina müüja. Tema juuksed olid blondeeritud ja sassis. Mehe vanuseks pakuks 33. Natuke aega meest jälgides hakkas mind valdama segadus. Ta kiirgas eriti kummalist energiat, energiat mida saab jagada kaheks. Pool sellest energiast rääkis tema heast küljest mis tõmbas tema poole ja pool energiat halvast küljest mis tõrjus teda eemale. Mees kandis Umbro fliisi. Ta nägi välja korralik, nagu riigikogu tegelane, ainult pintsak ja lips puudusid. Tema aura oli rohelisem kui rongi seinal olev sõiduplaan. Tema süütu näolapi ja prillide taga oli kindlasti peidus patte rohkem kui 2.

Kui mul oleks punast värvi hävitav pliiats, siis ma kustutaks Atlasest kõigi maade piirid ära.

Mõistes mind valesti, mõistategi mind õieti. Mõistes mind õieti, mõistate tegelikult valesti.

Ma olen uut sorti tähtkujust. Nimetaks selle Tuki tähtkujuks.

Ruloo on keeratud alla, pime, lasen mõtetuse valla …

Tule minuga, ma tegin suure lumehunniku, lähme uputame end sinna.

Ära hammusta kätt mis sind toidab. AMPS raisk!

Ära usu Jumalasse, usu iseendasse.

Korjan mõttelõnga kokku.

Ma olen elus ühekorra tulnud esimeseks raskes kakluses ja võiduajamises, suures trügimises ja pürgimises. Aga ma võitsin, ma tulin esimeseks! 9 kuu pärast ma sündisin! Olgu neetud see päev!

Ma olen mõistatus, puzzle millest puuduvad tükid, sõnademäng kust puuduvad tähed, ristsõna kust puuduvad küsimused, domino kust on puudu klotsid, monopol kust puudu on rahatähed, ma olen poolik…