Autori fraagola päevik

midaiganes

fraagola 18 Jaanuar, 2006 - 22:23

hihiii, poleks uskunud et miku säärane on. ma kujutlesin teda teisiti ette… igatahes, tubli tüdruk, jo! :)

mõnikord on lihtsalt vaja hetke inimesega, mil olla kahekesi, kuulata ja rääkida. aitäh, kimm, oli tore. siiralt.

pea ja kurk, ja kõigele lisaks tulev tarkusehammas, kõik kolm valutavad. on see siis elu? mingi selline.. väsimus või ütleks isegi kerge … tüdimus käib üle. paps soiub. oehhhh… küll alles õpetab.

tahaks lihtsalt vaikust ja rahu, oma OMA O M A korterit. kohta kus olla üksi oma mõtete ja soovidega, oma muusikaga, eelkõige oma jumalaga.

aga samas, see külm on mõnusalt inspireeriv. karge, raputav… päris huvitav on vaadata inimesi käsi kokku hõõrumas, et sooja saada. enam ei olda harjutud, vanasti oldi. siberis ollakse praegu ka. ja gröönimaal.

Teemal:

Minuit Chretien?

fraagola 17 Jaanuar, 2006 - 23:29

ja nii ongi?
selline mulje jääbki?
väga pealiskaudne. lahterdamine on erakordselt nõme.
ja nõme on rääkida teemast, millest mitte midagi ei teata.
Näe inimest!
NÄE INIMEST!
Vaata inimest, näe teda, piilu tema sisse, otsi, tunneta, leia!
ära lahterda esimese silmapaistva asja/nähtuse/iseloomuomaduse/vms põhjal. NÄE teda, vaata teda.
igaüht tegelikult.
ka oma klassikaaslast, kellega oled 12 aastat koos olnud. Vaata, näe teda. näe inimest, mitte tema varju või kesta.
“miks sa mind vaatad?”, küsib inimene… “selleks, et näha, kes sa oled” , vastab teine. inimene.
nii sarnane ja yet nii erinev.

Näha inimest. täh sulle, loheneitsi.. :)

Ma vaatan sind, ma teen seda tagamõtteta, TAGAMÕTTETA, lihtsalt SINU nägemiseks. SINU! mitte su kesta, mitte su vigade või heade omaduste nägemiseks. vaid SINU, su sisemise inimese nägemiseks.

Teemal: | |
Syndicate content

Sisselogimine