Autorite päevikud

Austraalia
Ruhnu
Madagaskar
Abruka
Sitsiilia
Timor
Agalega
Necker

Keegi tark Postimehes soovitas blogidesse ja foorumitesse hakata teoseid(ilukirjandust) viljelema.

elu veereb nyyd tasakesi. mõned päevad kiiremini, teised aeglasemalt. nagu ikka siin elus.
enamasti töötan, siis söön, pesen ja magan. ja jälle otsast peale. imelik on mõeldagi, et tegelikult oli koolis käimine jube lahe. vabadus ja… ei olnud eriti tihti 12h kestvaid päevi. ses suhtes, et tänane tööpäev kestis 12h ja 15min umbes täpselt.

vahest saab nalja ja vahest saab nutta.
öövalgust saan aint nautida vabana. päevavalgust saan vaadata vaid läbi laboriakna.
nädalavahetusel käisin linnas ja seal oli nagu alati liiga palju inimesi. ei ole enam harjunud sadade tuhandete inimestega oma ümber. ahistav… olen taas maalaps :) aitab metropolidest mõneks ajaks jälle.

maja taha kasvab iga päevaga üha rohkem moone. ja tundub, et see ei olegi kuritegu :) mulle moonid meeldivad, kõige ilusamad üldse, kuid ärge murtke neid, närtsivad liiga kiiresti.

ma tõesti ei saa aru, kuidas on nii palju inimesi,
keda ei huvita maailma kõige väärtuslikum asi-

Armastus.

kuidas on võimalik Armastust mitte hinnata?!
kuidas on võimalik Armastusest mööda vaadata?!
kuidas on võimalik olla ükskõikne?!

kõiksust valitsevad tunded, miks pole nad kõik Armastusest?
“no ma ei või!”

Tegelikult siis sõltub kõik epiteetide valikust… Ja tõde ilma epiteetideta on ju tühipaljas… paljas. Ometi ei eruta see suurt kedagi, vaid pigem tekitab eelarvamustepõhiseid tundmusi millestki “liga selgest”, “liiga vendunumusest” . Liiga… Seepärast nüüd tänan selgusehetke, mil aidati mul mõista seda lihtsat tõeosa siinse maailma kõverpeeglis. Pole vaja. Nüüd siis ainult epiteedid kasutusele sean. Nii vast Nostradamuselegi tõstan äratundmisrõõmus toosti…

Mis paneb liikuma jõu, kus loom saab inimesest võitu… Evolutsioon on andnud meile mõlemad: nii looma kui inimlooma. Kas ka inimese? Pidevalt distanseeritakse end loomadest ja omamoodi lähendatakse loodusele. Vastuolu. Kuid kuidas saavutada puhast inimloomust? Loomust ilma loomata? Peaksime üle olema kõigist oma aimatavatest ja aimamatutest instinktidest? Ilmselt jah. Kuid kas see on loomulikkus inmloomuses? …..

Ja igas sammus, mis ma astun, küsin küsimuste küsimusi…

Ei ole püsivust.

Seal kahvatub Päikese naer.

Miks ei saa? Küsin just…

Et tahtmistele piir on väär.

Siis leppimistes piir on madal.

Nii on üks teineteise äär.

Ja pole tundmatu see rada.

Seal kõndida võib igatsus.

Seal mängida võib lapse lust.

Miks karta püsivust?

Kõik muutuda võib, kahetsust..

siis tundmatule annab asu.

Siruta tiivad.

Aeg on lendama õppida.

Elu seab ikkagi meile ette head ja halba. Kuid need poriloigud polegi nii sarnased, kuhu sisse astume. Sa jooksed või kõnnid.. jalutad või longid. Lompidesse saame valida oma sammu…. Vihm, mis ülevalt sajab, ei vali aga lompi.Ta on kõikjal. Nii mõnigi kord võime porilombis sattuda ka vihma kätte. Tema käed on siis kõikjal. Ta paneb meid vaatama üles selle asemel, et mitte vaadata alla lompi. Puhas vesi. Me saame alati vaadata üles ja lasta puhtal vihmal endale peale sadada. Kui ainult tahame….. Sa jooksed või kõnnid.. jalutad või longid… Palun, Puhas Vihm, vii kaasa soolased veepiisad, vii kaugele murenevad mõtted… Aita neid, kes sind vajavad.

Palju ilusaid üllatusi. Aga ilm… see teeb selliseks nukrarõõmsaks. Sellepärast tahan liiga tihti sulgeda silmad ja minema visata mõtted, et jätta alles vaid see värv, mis mu hinge toidab. Sõna “ilm” on “maailma” tükike. Ilmselt siis oli see ka ennemuiste kui sellised sõnad looma end hakkasid. Loodan, et suudame veel palju luua, armastusega…..

Mõned asjad on ju ilusad. Mõnikord. Ja võiksin teha ka midagi muud.. võiksin. Aga ei tee. Elumängud sõidavad mu peas. Olemise tunnetused tantsivad labajalga… (folgil oli see vähemasti nii). Minu suurim armastus on looduse loomises. Inimeste seas olen ikka veel võõras. Kuigi… koduselt võõras. Ehk õnnestub mul kunagi. Ehk.

Tuli meelde..

Tähed. Kui šoti viisimängijad trillerdasid rahulikus kuid kulgevas rütmis justkui täheteed taevasse. Siis jälle nägin … ka Kassiopeiat. Ja naeratasin endale ootamatult, sest olin ju kurb. Kurb oma rõõmus. Pea kuklas tantsisin ja tähed olid kätele nii lähedal. Peaaegu puudutasin. Ja mõtlesin Kassiopeia inimeste südametele, kus tähed võiksid särada. Jah. Ka mina võiksin siis särada. Praegu olen kui punahiid. Uuestisündi ootan… kuis hajameelsuse meeled kokku seob arm ja ehk siis hakkab sammuma ka arm.. ei …astuma… arm hakkab astuma. Arm astub. Armastus. Astus ja astub ehk veel….