Autori SilverAT päevik

Võib-olla paljuski Camus’ mõtete tagajärjena, kindlasti ka muid mõtteid lisatud, tekkis tahtmine kirjutada absurdist. Mis võiks olla absurd? Jätkem selle sedapuhku kirjeldamata.
Mõtlesin, et alustaks juttu meie maailma üldisest kirjeldusest, laskumata pisiasjadesse, mis ehk paljudel juba ammu teada on. Ja tiivustatuna filosoofilistest, ehk pigem elule vastavatest tõdedest (kuidas kellelegi) võiks väita, et maailmas eksisteerib kaks äärmust ja inimene asub nende keskpunktis. Äärmusteks oleksid esiteks: reaalsus, mida keegi meist pole võimeline tunnetama sellisena nagu ta on ja teiseks: illusioon maailmast ja sellest samas reaalsusest. Nende erinevused võivad olla loomulikult tohutud. Antud juhul: lausa äärmuslikud.
Keegi pole võimeline maailma tajuma sellisena, nagu ta on. Me vaid saame ümbritsevast aru sellisena, nagu me seda näeme. Me näeme maailma tohutult abstraktselt, võrreldes Reaalsusega. Paneme reaalsustele, sündmustele ja kõigele muule nimetused, et saaksime seda lihtsamalt hoomata. Või veelgi kaudsem pilguheit reaalsusele: pilt, diagramm, kujutus millestki, mis on väidetavalt olemas. Aatomid, elektronid, päikesesüsteem ja planeetide mõõtmed jne… jah, aga kas me oskame seda tunnetada sellisena, nagu ta on? Ei! Mikro- ja makromaailm jääb meile alati võõraks. See ongi reaalsus. Meie asume selle keskel. Me asume ühel pisikesel planeedil Maa, mis on vaid killuke kogu sellest suurest reaalsusest, mis meid ümbritseb. Ja ometi taipame nõnda vähe, me lihtsalt pole suutelised rohkemat nägema.