Autori helipiisk päevik

Lihtsas tundes väärtustada soovin olemist.
Suures tundes mõtelda aegade tulemist.
Ent tühine ja olematu olemine näib..
Kui peaksid valima kord ja ma kaotan…

..tühjusesse siis lasen viia end tuulel,
ainus, sõna, pidama jääb huulel..

Kiirelt, siksakiselt ja ometi sujuvalt
voolab emotsioonide tulv.
Sängis, kus magab, kirg.
Soones, mis tuksub, võpatab.

Kuid ühel päeval võtab Ta su käe.
Voolab tunnetamise taha.
Kõik saab üheks.
Pulseerivaks Täheks.

Ja taaskord vaadata Nemot… Näha enda kõrval lapse silmades rõõmu ja naerupisaraid. Rääkida väikeste inimeste suurtest asjadest ja samas võibolla isegi vastupidi… Kuulda maailma tema meelest.. Hilisõhtuni imetleda Maa mudelit. Ohhh õnnistust. Selliseid tundeid soovin veel ja veel… Lihtsad ilusad puhtad siirad…..

Ahhh… Mingu kõik Kuule… ja hüpaku Päikesele… urgh… Mida ma ootan?

Ma ei saa aru, mis ma närveldan üldse. Elu on lihtne ja selge. Armastus. Heh… Naera ennast herneks. Selle tunde taga peitub kogu vägi. Ma armastan ELU!!!! Mitte midagi muud pole vaja armastada. Asjatud närveldamised ja tahtmised. Armastan. Nojah.. ja põltsamaa tõmmu (94/96) on kah hea jook ;). Andke andeks. Aga hea on armastada ja selles tundes olla. Kalli-kalli elu..

Mulle ei meeldi ainult oma unistustega unne minna. Seepärast lämmatan end täna natuke. Et ma ei tahaks nii palju. Et mul ei oleks nii palju soove. Soovi hoida, kinkida, jagada….

Asjata rabelemine. Asjata lootus. Asjata asjatamine. Asjata vist mõtlen. Einoh. Persse. Kõik. Hulga kergem oleks mitte omada sellist kuplit. Kiljotiinile paras…

Hõljun ilma pinnata. Ei ole pinnapealne. Olen üldse ilma pinnata. Hulluses naeratan. Kõik vetrub ja liigub. Venib ja muutub. Ei taha reaalsust. Täna ei taha. Kuulan wakingu noote. Püüan neid õhust. Hüppan lakke ja kõnnin seintel. Vot see on alles reaalsus. Siin tahan ma olla. Täna. Da da….. dadadadaaaa….. Meeletuste tango.

Ma  peaksin oma südamega südameasju rääkima. Teen talle vist haiget. Ja pingutan üle… Öeldi ju mulle hiljutigi, et teen kõik asjad vähemalt 5 korda hullemaks. Olen traagik. Jube. Ja samas tean, et kui osa sellest tunnetusest maha matan, ei suudaks ma ka enam muusikat luua ega …Näha. Aimaeiteaeiteamidavärkipeaks.. Sooviks lülitit, millest saaksin oma tunnetusi ja värke regullida.

Iga tegemine, kus ma ma pean vastu tahtmist käituma halvasti või tegema asju, mis …. See hävitab mu südame. Nii vaimselt kui füsiliselt. Aga kui seda on vaja… Eks ma siis hävitan ennast.

Sest inimesed saavad aru sellest, kui nad on millestki ilma jäänud, aga ei oska kunagi hinnata seda, mis neil on olemas.

“Ainult lapsed teavad, mis nad otsivad,” sõnas väike prints. “Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neil käest ära võetakse, siis nad nutavad…”