Autori lepu päevik

ma olen liiga kriitilise silmaga. jälgin tema iga liigutust ja see teeb mu enda elu liiga keeruliseks. ikka käib seest läbi kibe noot, kui ma näen, et nende põlved on üksteise vastas, kui aknast välja vaadates peab poole kerega teisel seljas elama, kui ta üritab mind segada rääkides teistega korraga ja kõvasti. ja ühel hetkel ma nägin ennast mehena. täpselt samas olukorras ja täpselt samamoodi sellest olukorrast välja tulemas. vaatamata nendele tähelepanekutele ma ikkagi tundsin, et temaga on täiesti võimalik ja kohati üsna tore koos pidutseda.

vahepeal mõtlen, et peaks hakkama suitsetama ja jooma. seltskonna mõttes. mulle on väga palju ette heidetud, et ma olen nii vaikne ja tagasihoidlik ja üldse ei räägi millestki. äkki see aitaks. siis ei peaks vähemalt üksinda toas passima ja näppu imemea, kui teised väljas suitsetavad (teistega kaasa minna lihtsalt niisama passima oleks ka imelik…mulle tundub vähemalt) või ei kutsuta mind tubliks lapseks, kui ma alkoholi asemel limonaadi ostan. aga ma tean, et ma tegelikult ei hakka neid asju tegema. see oleks mõttetu ja minu põhimõtetele vastukäiv.

täitsa lõpp! mul olid suured plaanid essee kirjutamisega, aga selline motivatsiooni puudus on. üldse ei liigu asi edasi. kirjutasin kahe tunniga ühe lõigu valmis ja nüüd, kui ma selle läbi lugesin, ei tundu ta üldse sellisena, nagu ma seda mõtlesin. aga kustutama ei hakka. liiga suur töö oli. jääb lootus, et äkki õppejõule meeldib :P loodan poole ööga essee ikkagi ära teha. homme nagunii jälle ei viitsi ja siis läheks liiga kiireks kah.

Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen sulle, kes oled sina. Kogesin seda enda peal. Ei kehtinud. Küsi minult, kes ma olen, ja ma ütlen sulle ise. Vähem klatši, rohkem tõde.

Sellel nädalal oli palju erinevaid tundeid - armastust, vihkamist, rõõmu, kurbust, nördimust, segadust.

Ma armastan armastada…

Kehad vastamisi tantsimas öös. Sõrmed põimunult suhtlemas. Silmad, mis ei väsi vaatamast ja millest on võimatu mööda vaadata. Läbi keha jooksvad värinad ja need suudlused… Ma tean küll, miks ma naeratan ja see on imeline tunne :)

ma pole kaks nädalat koju jõudnud ja nüüd, kui ma siis lõpuks sain mahti tulla, olen ihuüksi. kõik on ära. harjumatu. tahaks hullult rääkida ja kuulda kõigest, mis juhtunud minu äraolekul, aga võta näpust. ei saagi. kohe vähemasti mitte. ma tunnen juba, kuidas igasugu asjad kuhjuvad mu sees. tahaks lihtsalt lobiseda õhtu otsa pingevabalt täiesti tühistest asjadest. ma ei taha olla pidevalt asjalik ja ajada mõistlikku juttu. tahan lõõgastuda, öelda välja iga oma totaka mõtte ja idee. kodus saan ennast maha laadida. lihtsalt olla. selles mõttes on mul tohutult vedanud, et ma ei pea kogu aeg selle linnaelu sees olema. ma saan sealt ära põgeneda. päris koju.

kirjutasin koju sõites bussis meeldib/ei meeldi nimekirja. esimene pool tuli väga väga pikk võrreldes teisega. nii peabki olema.

pisarateni naermine, krõbedate saiakeste valmimise lõhn, must tee suhkruga, rohkeline tee meega, pidevad sarkastilised märkused, öine kojukõndimine ja pikad pikad jutud… selliseid õhtuid võiks kohe palju rohkem olla :) tahan jälle pisarateni naerda!

mina olin eile õhtul kaasa võetud üllatus.

õde jõudis lõpuks peale 4 kuud usast tagasi :) vahepeal jõudis ta ühest lennukist maha jääda ja siis läks ta pagas kaduma, aga vähemalt tuli ta elusa ja tervena koju. mul on väga hea meel. jälle saab kellegagi rääkida. naljakas on see, et minul ja nooremal õel on ühine arvamus: meie lemmikõde on Maarja :) temalt me aga ei hakka küsima, kumb meist on lemmikõde. piisab sellest, kui meil on tema. homme on tal sünnipäev ja mul pole veel kingitust…

mul on raskusi oma tunnete avaldamisega. ilmselt seetõttu, et ma olen nn “tüüpiline” eestlane st tagasihoidlik, reserveeritud. aga see pole alati nii. enda arust olen ma rohkem avameelsemaks muutunud, kuigi jah vahel ikka kardan kõike välja öelda(kuigi pole põhjust). kui ma vaid suudaksin alati oma tundeid väljendada, siis oleks elu palju lihtsam.

ehk siis aeg maha. võtsime aja maha. tal on vaja rahulikult mõelda. lasen tal mõelda ja selgusele jõuda. kõik järgnev oleneb nüüd temast… praegu on mul küll kahju, et ma olen nii häbelik, sest selle tõttu jäävad nii paljud asjad ütlemata. mõtlen palju, aga ei suuda neid mõtteid kuidagi sõnades realiseerida.

armukadedus on üks igavesti tüütu asi. eriti veel siis, kui ma enda arvates ei tee midagi(olen ma siis sinisilmne või lihtsalt loll?). aga nüüd ma siis tean, mis seda tekitada võib ja oskan edaspidi õigesti käituda.

mõnel korral tundsin ennast peaaegu et ahistajana, kui ühe õhtu jooksul mitu korda helistasin ja muudkui pärisin, et kus ja millal… minu jaoks oleks see küll selge signaal sellest, et keegi ootab mind, tahab väga minuga olla. deem, ma olen vist ikka liiga kiindunud temasse. aaahh, nii keeruline on kõik kõik kõik kõikkk KÕIK. deemit noh!

viimane kuu tartus oli väga huvitav. palju uusi tutvusi tekkis. meessoost tutvusi eriti. sai käidud igasugu üritustel, ka kutsumata külalisena, aga keegi ei pahandanud. zavood ja herne pood on saanud minu poolt liiga tihti külastatavateks kohtadeks. aga ma ei oska öelda, kas see on halb või hea. neutraalne pigem. seltskond on oluline. meeldiv seltskond garanteerib ka lõbusa tuju.

vanaema ütles mu vanematele, et me saame nüüd hästi läbi. räägime ja puha. aga oma tuppa ma ikka kahte täissuuruses voodit ei lase panna. lahtikäidav diivan tuleb ikka kokku tõmmata, sest ega ma kahes voodis korraga ei maga ju.

mulle meeldib, kui on tõmme.

Trummiproov - Pirogov - Zavood - Alasti Emajões - Genialistide Klubi - Mittemagamine ……… Hansapäevad on tulekul.

Uued: Tõnn, Mario, Lauri(Laura) ja Raido(Raida)

Imelik. Iga aastaga muutuvad inimesed järjest tõsisemaks. Räägitakse tähtsatest, olulistest asjadest. Aga mul on ikka samad teemad. Selline tühi jutt, mis midagi ei ütle. Selle rääkimata jätmine ei muudaks ikka midagi. Jutt, mille rääkimine pakub lõbu vaid mulle. Sellepärast kripeldabki mul tihti sees mingi asi… Öelda või mitte? Mida see muudaks? Ma ei saagi aru, kas ma olen lihtsalt väga pealiskaudne või mul tõesti polegi midagi olulist öelda… Ah, vähemalt Aadu mõistab mind, või mis? :)

Ma peaksin vist vähem mõtlema…Enda jutt muutub juba võõraks :)