Autorite päevikud

Jälle üks tüüpiline jaanuari öö minu jaoks, jälle ei tule und. Võibolla kui küünla ära puhuks ja tekid lõuani tõmbaks jääks magama ka, aga nii igav on magada. Pealegi on väljas hullem tormi-ilm ja puuoksad kriibivad mu magamistoa akent üsna valjusti, seega ei saakski kuidagi magada :)

No eile juhtus mul ju samasugune lugu. (Tugev tuulemöll siiski välja arvata.) Istusin taas varajaste hommikutundideni üleval… See pole ju normaalne, et surfad kõigepealt pool ööd internetis, paned siis lõpuks aruvi kinni ja puhud klaviatuuri valgustanud küünla ära, kuid selle asemel, et magama minna vajutad laelambi lülitit, süütad viiruki ning lased sel rahulikult tossata, ise samal ajal Betti Alveri poeeme lugedes. A kes ütles,et ma normaalne tahan olla? :) Igaljuhul taipasin eile, et olen siiski suhteliselt unine, kuna ei suutnud “Pähklikoore” mõtet jälgida…
Täna üritan siis paremini teha ja keeran peale selle väikse ja suht mõttetu sissekande tegemist magama,et jõuaks veel normaalsel kellaajal üles ärgata ja midagi kasulikku ära teha.

Käisin täna raamatukogus ja mõtlesin, et olen kah moodne ja loen mõne eesti popkirjaniku postmodernistlikku teost. Võtsingi ühe. Täitsa haige raamat. Kui kirjanik ei suuda tuua postmodernismi sisse ühtegi uut ja huvitavat ideed, siis hakkab lhtsalt rõvedusi kirjutama. Mõttetu ju! Samas ma olen jummala kindel, et mõni inimene on sellest teosest vaimustuses…

Inimhulluses unustame hullud, kes meid edasi viivad. Kõik väärtused, mis seatud on vabana sündima ja kujunema ning sellega koos kujundama inimeses seda ürgset, ilusat, saavad tagasilöögi eluhullumaja seintelt inimtsivilisatsiooni dogmades. Mitte miski pole hullem kui veendumus, et see, mida sa tead, on kõik, mida on võimalik teada. Ja ometi olen end tabanud hetkelt, kus käitun sarnaselt… See hirmutab mind. Tahab piiridesse traageldada. Edasi.. Eluvoogamised voogavad sügaval seal, kus pole piire. Neid pole seal vaja, sest inimene võib olla siis vaba ilma endale piire sedmata. Jah.. mõnikord on piire vaja. On. Et nad meid õpetaks olema eneses, ühes. Ma ei usu halba. Seda pole olemas. Ma arvan, et tean lihtsalt veel liiga vähe.

Collins oli oma vanas headuses. Lihtne ja siiras. Häält jäi natuke isegi alles, kuigi jah…. enamuse sellest laulsin suurhalli katuse alla pendeldama. Take me home… Take me ho-ho-ho-ho-ho-ho-ho-ho-home….

” … Iha ja lootusetuse vahele jäävas ruumis, kinnihoidmise ja minnalaskmise vahel, klammerdumise ja vabakslaskmise vahel, selles, mis jääb minu Teie-järele-igatsemise ja Teie-õnnelik-olemise-soovi vahele, sest need kaks asja ei saa koos eksisteerida ja ometi ei saa nad ka eraldi eksisteerida… Kas Te mõistate seda? Just selles ruumis asub see väljendamatu, see, mis elab…”

olen tänase päeva jooksul kolme pratchetti raamatut lugenud. ühe lõpetasin, teise lugesin läbi ja kolmandaga tegin algust. ega sellise vihmase ilmaga vist midagi paremat teha polegi kui lugeda. tahtsin natuke kurgisalatit teha, aga sattusin pisut hoogu. lõikusin kõik olemasolevad kurgid salatiks. tegelt ongi hea, nüüd saab isa ka kiiresti midagi hamba alla kui koju satub:). iseasi, kas see ka kõhtu täidab…:? imelik, kui ema kodus pole, siis tekib alati mingi isu tegutseda. näiteks eile pesin kõik ülemise korruse aknad ära, pesin nõusid, kuivatasin, võtsin pesu nöörilt ära, kastsin õues voolikuga lilli, täna käisin poes, üritasin romile seajalga anda, mida ta kohe matma hakkas ema lilledesse. võtsin talt kondi ära. ju tal siis pole nii suur isu närida… vahepeal mõtlesin ka aiamaale minna ja mõne kabatšoki võtta, aga arvasin, et süüa on juba niigi…

Istun täna hommikul oma akna all, mille taga maailm nagu mööduja peatub hetkeks, noogutab mulle ja läheb.

Lind mõtleb, et see on heategu, kui ta teeb kalale priisõitu õhus.

“Olen kaotanud oma kastepiisa,” hüüab õis hommikutaevale, mis on kaotanud kõik oma tähed.

/Rabindranath Tagore/

Sergei Rahmaninov - 13 prelüüdi op32

Tanel Joamets.

Ideaalne võimalus kaotada kõnevõime, panna süda kurgus tuksuma, hägustada nägemine ja tõusta mõnda teise maailma.

Oh oleks mul Tartus oma klaver.. siis ei peaks Shakespeari tülitama ja saaks olla ….just selles teises maailmas.

…./  “Seda ma küll uskuda ei suuda!”

“Ei suuda?” kordas Kuninganna kaastundlikult. “Aga proovi veel kord. Pane silmad kinni ja hinga sügavalt sisse!”

Alice hakkas naerma. “Ei ole mõtet proovida,” ütles ta. “Võimatuid asju ei saa uskuda.”

“Sa oled lihtsalt vähe harjutanud,” ohkas Kuninganna. “Kui mina olin sinuvanune, harjutasin ma iga päev vähemalt pool tundi. Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!  / ….

/….”Tahad sa ütelda, et sa arvad, et suudad leida sellele vastuse?” küsis Märtsijänes.

“Täpselt nii, ” ütles Alice.

“Siis sa pead ütlema, mida sa mõtled,” jätkas Märtsijänes.

“Ütlengi,” sõnas Alice ruttu, “vähemalt… vähemalt ma mõtlen, mida ütlen, - see on ju seesama, saate aru.”

“Mittepõrmugi seesama!” ütles Kübarsepp. “Einoh, siis sa võiksid ju ka väita, et “Ma näen, mida söön” on seesama mis “Ma söön, mida näen”!”

“Võiksid niisama hästi väita,” ütles Märtsijänes, “et “Mulle meeldib, mis ma saan” on seesama mis “Ma saan, mis mulle meeldib”!”