Autori helipiisk päevik

Inimhulluses unustame hullud, kes meid edasi viivad. Kõik väärtused, mis seatud on vabana sündima ja kujunema ning sellega koos kujundama inimeses seda ürgset, ilusat, saavad tagasilöögi eluhullumaja seintelt inimtsivilisatsiooni dogmades. Mitte miski pole hullem kui veendumus, et see, mida sa tead, on kõik, mida on võimalik teada. Ja ometi olen end tabanud hetkelt, kus käitun sarnaselt… See hirmutab mind. Tahab piiridesse traageldada. Edasi.. Eluvoogamised voogavad sügaval seal, kus pole piire. Neid pole seal vaja, sest inimene võib olla siis vaba ilma endale piire sedmata. Jah.. mõnikord on piire vaja. On. Et nad meid õpetaks olema eneses, ühes. Ma ei usu halba. Seda pole olemas. Ma arvan, et tean lihtsalt veel liiga vähe.

Collins oli oma vanas headuses. Lihtne ja siiras. Häält jäi natuke isegi alles, kuigi jah…. enamuse sellest laulsin suurhalli katuse alla pendeldama. Take me home… Take me ho-ho-ho-ho-ho-ho-ho-ho-home….

” … Iha ja lootusetuse vahele jäävas ruumis, kinnihoidmise ja minnalaskmise vahel, klammerdumise ja vabakslaskmise vahel, selles, mis jääb minu Teie-järele-igatsemise ja Teie-õnnelik-olemise-soovi vahele, sest need kaks asja ei saa koos eksisteerida ja ometi ei saa nad ka eraldi eksisteerida… Kas Te mõistate seda? Just selles ruumis asub see väljendamatu, see, mis elab…”

Sergei Rahmaninov - 13 prelüüdi op32

Tanel Joamets.

Ideaalne võimalus kaotada kõnevõime, panna süda kurgus tuksuma, hägustada nägemine ja tõusta mõnda teise maailma.

Oh oleks mul Tartus oma klaver.. siis ei peaks Shakespeari tülitama ja saaks olla ….just selles teises maailmas.

…./  “Seda ma küll uskuda ei suuda!”

“Ei suuda?” kordas Kuninganna kaastundlikult. “Aga proovi veel kord. Pane silmad kinni ja hinga sügavalt sisse!”

Alice hakkas naerma. “Ei ole mõtet proovida,” ütles ta. “Võimatuid asju ei saa uskuda.”

“Sa oled lihtsalt vähe harjutanud,” ohkas Kuninganna. “Kui mina olin sinuvanune, harjutasin ma iga päev vähemalt pool tundi. Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!  / ….

/….”Tahad sa ütelda, et sa arvad, et suudad leida sellele vastuse?” küsis Märtsijänes.

“Täpselt nii, ” ütles Alice.

“Siis sa pead ütlema, mida sa mõtled,” jätkas Märtsijänes.

“Ütlengi,” sõnas Alice ruttu, “vähemalt… vähemalt ma mõtlen, mida ütlen, - see on ju seesama, saate aru.”

“Mittepõrmugi seesama!” ütles Kübarsepp. “Einoh, siis sa võiksid ju ka väita, et “Ma näen, mida söön” on seesama mis “Ma söön, mida näen”!”

“Võiksid niisama hästi väita,” ütles Märtsijänes, “et “Mulle meeldib, mis ma saan” on seesama mis “Ma saan, mis mulle meeldib”!”

Olid laulud. Oli palju rahvast. Sulasin sisse. Üles sulasin aga siis, kui ta hakkas laulma “Everybody hurts…” Siis ma ei teadnud kohe enam ühtäkki oma asukohta, nime, aega….. Tekkis ainult üks suur tunne, mis kõik mu sees uputas. Loo lõpus naeratasin. Oh meid inimesi küll… Hooligem üksteisest. Kallistan kõiki, keda tean.. Läen otsin üles nüüd oma REM une :)

Kui mul oleks raha.. mis ma sellega teeksin? Kui mul oleks kulda… kuhu ma seda peidaksin? Mis oleks mul kasu sellest, kui poleks inimesi? Inimesi ei peidaks ma kuhugi. Inimestega ei teeks ma midagi. Armastuses neil laseksin olla.

vaatasin Schindleri nimekirja….