Autorite päevikud

Hakkasin end teisipäeva õhtupoolikul halvasti tundma, pea oli imelik ja nii edasi.
Lotte tuli külla, aktiivne ja positiivne. Ei tahtnud talle ära öelda kui ta liugu tahtis laskma minna ja niisiis läksimegi.
EI KAHETSE! Nii vahva oli. Minul oli Mummi kingitud pepupann ja Lottel Mariti katkine kelk.
Kui pepupanniga alla lastes jalgu üleval ei hoidnud siis viskas koguaeg korralikult lund näkku, aga kuidas sa siis tüürid kui mitte jalgadega =P
Ühesõnaga oli enamus ajast mu nägu lumega kaetud. Kelguga lund näkku ei tulnud, küll aga tagumiku alla, kuna põhi oli ju katki, ning kui alla jõudsid siis oli kelk lund täis. Aga eelkõige oli lõbus.
Pärast läksime maailma sulama. Tellisin Earl Grey teed ja mulle toodi Aleksander (õlu). Natuke aega siis arutlesime selle üle, et kas maailmas on menüüvalikutel hüüdnimed.

Ma ise ka ei tea kuidas ma tulin nii hea mõtte peale, et enne palaktite kleepimist katsetada erinevate trükiviiside vastupidavust vihmale =D
Kleepisin igatahes lehed vannitoa seinale ja kastan neid nüüd iga natukses aja tagant. Et nagu vihm või nii =)
Homme hakkame Tartut plakateid täis kleepima.
Maailm.net plakateid =)

Tutvuge kõik projektiga ja osalege :)

Usun, et see tuleb väga hea…

Hommikune äratus oli talle vist küll natuke shokeeriv, miljöö mõttes ma arvan. Nii kaeblik näugumine…

Küsisin seitmendikelt, pärast seda kui meid oli klassis välja puksitud ja nad ikka niii elevil olid, et milline nägu mul kõige rohkem peas on, kui ma tundi annan. Ootasin vastuseks, et naeratv või muigav, ent öeldi hoopis tõsine ja “hoiatav”.
Ehamatasin kergelt. Jama ju, inimesed ei pea mu nägu naeratavaks :D

maailm on jälle paremaks muutunud, JEEEE! Julius ruulib.

Käisin just Vanemusie kostüümilaenutusse vesti tagasi viimas, tulin ära, riideplastmass-metall jäi sinna ja kõndisin mööda lumist vanemuise müüri - ja aknaäärt koju. Võrratu.

Maailma kunagine kujundus, see pidi olema minu ja Tuule veebikodu…

Maailma Vaim- Mõte vaatab mulle otsa…

Tegelikult on asi lihtsalt selles et ma märkasin, et ta vaatab… Ma ju tunnen teda, ta teeb seda alati. Hea on tunda neid tundeid. Neid millega kirjutan.

Külmkapi lamp hakkas tööle. Tasapisi nimelt. Alguses vilkus ja särises, nüüd põleb nagu ühele suurepärasele külmkapilambile kohane. Muhe tunne on, sest see juhtus just siis kui külmkapi mootor otsustas puhkuse võtta. Siiamaani pole teda kuulda olnud. Ehk siis nüüd läheb kolmas päev juba. Naeratan lambile ja tunnen end hästi.

Ootan kohtumist Tuulega.

Pean ütlema, et mulle VÄGA meeldivad need liblikad siin maailmas! Armsad. :D