Autorite päevikud

.. ega enne ju ei vaata
seljataha pöördu..
kui ehk enam ei kuule
ka vaimusilma häält..
siis ei ole enam,
vaid sinu enda hääl..

Nüüd ma pole kaua siin kirjutanud ja oma siinse päeviku tekste lugedes…mõned läksid kuidagi südamesse. Samas ei ootaks, et enda kirjutatud jutt nii mõjub, kuigi võiks ju küll täitsa. Paljud asjad teevad praegu nii kurvaks…millise meeletu tahtega tüdruk on siin vahepeal kirjutanud…ja kui jõuetuks ta on muutunud, usu kaotanud. Ma isegi ei tea, mis on minu jaoks praegu tõeliselt tähtis, nii imelik kui tähtis oli veel natuke aega tagasi flamenco. Tõesti tähtsam kui ükskõik mis muu asi siin maailmas…praegu ei tea ma, kus ta minu jaoks asub. Meeldib ta mulle igal juhul ja lõpparvet ma temaga kindlasti teha ei kavatse, sest esiteks ma lihtsalt olen harjunud sellega. Teiseks mulle nii meeldivad flamencoinimesed, ei taha nendest kaugemale. Pealegi ma tahan liigutada ja flamenco on ikka parem kui mõni muu. Aga kui ma praegu flamenco peale mõtlen siis kõige valdavam tunne on segadus…ja igasugune tahe on kadunud. Mis mulle flamencos võib-olla natuke rohkem tähtis on, selleks on rütmid…suvel kavatsen nendega mingil kujul kindlasti tegeleda. Mina, kes ma siis rütmist midagi ei jaga, mõtlen selliseid mõtteid. Huvitav kas sellel, et nad on mulle nii keerulised on mingi osa selles, et nad on mulle nii tähtsad? Aga iga hetkega hakkan ma tahtma midagi uut, milleks mul võimeid ei ole. Aina hullemaks lähevad need valikud. Nüüd tabas mind meeletu kurbus, et ma viiulit pole õppinud. See hakkas vist tasapisi juba mõnda aega tagasi kasvama, aga siis ma ei saanud veel aru täpselt sellest…nüüd ma nii tahaks viiulit mängida osata. Nii palju muusikaga seotud unistusi ja mõtteid, aga kui muusikast rääkida, siis selles suhtes tunnen end kõige mõttetuma inimesena maamunal…

Pinged löövad pea kohal nagu merelained kokku. Mingil hetkel lõppeb jõud otsa. Siis jääb jõuetus…ja kurbus. Ma tahaks mõndadele kallitele inimestele kirjutada, aga ma ei tee seda, sest ma ei taha ka nende hinge külvata kurbust. Tahan, et nad naerataksid. Tahaks seda isegi teha, aga pole jõudu. Ma proovin mõelda ilusatele asjadele, aga mu ümber on nii palju kurbust. Mõtted mõnele inimesele suudavad mu naeratama panna. Mingitel hetkedel vähemalt, kui on jõudu proovida.

Ma loodan et me saame oma probleemist üle.

Mulle ei viirastunudki öine kõne telki just enne poola piiri. JESS!
=D
Ma loodan, et Biankal pole koguaeg nii rõõmus hääl, vaid et see oli sellest, et ma talle helistasin.
Ja kurat kuidas Itaalia mehed mul allergiat tekitavad..

Mõnikord tabab meeletu kurbus, nii et ei tea, kust see sinusse on tulnud. Kuidagi paha ja raske on olla ja on tunne nagu raske kivikoorem suruks sind vastu maad. Sa ei pane enam tähele, mis sinu ümber toimub. Sa vaataksid nagu kuskile kaugele, aga tegelikult ei näe sa üldse midagi. Siis kui sa järsku aru saad, et see tunne on kurbus- sest alguses kui see nii ootamatult tabab ei saagi aru, ainult raskus on- siis hakkad mõtlema, et kust see küll tuleb ja alati ei saagi aru. Mõnikord nagu saaks aga ei ole kindel, kas see, millele sa mõtled on tõesti kurbuse allikas. Mõni asi ju ei peaks kurvaks tegema, näiteks kui ma tean, et see on tegelikult edasi minemine.

et une fille comme elle, on ne peut pas faire qqch.

ma olen hei. on kurb.

polegi ammu kirjutanud siia. ei teagi miks.. võib-olla inspiratsiooni puudus.. või ma ka ei tea. tänane päev algas kella keeramisega ja seejärel presidendi matusetseremoonia vaatamisega. kurb oli ikka vaatamata sellele, et ise teda päriselus näinud pole… pärast vaatasin queeni plaati ja läksin välja. panin tähele, et mõnel majal polnudki lippu väljas…

minu meelest on hästi veider see, kui keegi helistab mulle öösel poole kolme ajal ja ütleb, et ma karjuksin ta peale…

Thief - Just Sad….. vot see on hea.

Üksteise peale karjumine on väga ebameeldiv. Minu jaoks vähemalt.
Õhtu oli meeldiv. Varahommik oli meeldiv.

Eile teatas üks kuuenda klassi tüdruk, et meil täna tundi pole. Vaatasin hommikul järgi ja õnneks oli tal õigus.
Niisiis läksin tööle vaid ühe tunni pärast. Trepil võttis mind vastu bioloogiaõpetaja, kes soovis minu klassis lastele filmi näidata. Ma ei olnud esimene hetk väga õnnelik, sest ma tahtsin oma seitsmendatega filmi lõpuni vaadata. Pärast mõnda hetke pakkusin et ma jätan siis tunni ära, kuna, no olgem ausad, õpilastele see ju meeldiks.
Kui talle aga kohale jõudis et see on mu ainus tund siis ta jällegi keeldus mu pakkumisest. Kuskilt kõrvalt vihjati et esimese korruse suurklassi hiigeltelekale võib ju kaa DVD-mängija külge panna. Rõõmustasimegi siis selle üle.

(W)