Autori laur päevik

Armasta mind aeglaselt..

(Jalutuskäik, lilled, naeratus)

Hommikune äratus oli talle vist küll natuke shokeeriv, miljöö mõttes ma arvan. Nii kaeblik näugumine…

Küsisin seitmendikelt, pärast seda kui meid oli klassis välja puksitud ja nad ikka niii elevil olid, et milline nägu mul kõige rohkem peas on, kui ma tundi annan. Ootasin vastuseks, et naeratv või muigav, ent öeldi hoopis tõsine ja “hoiatav”.
Ehamatasin kergelt. Jama ju, inimesed ei pea mu nägu naeratavaks :D

maailm on jälle paremaks muutunud, JEEEE! Julius ruulib.

Käisin just Vanemusie kostüümilaenutusse vesti tagasi viimas, tulin ära, riideplastmass-metall jäi sinna ja kõndisin mööda lumist vanemuise müüri - ja aknaäärt koju. Võrratu.

Hakkasin köögipinnalt saiapuru ära pühkima ja tahtes korralik olla tõtsin üles ka veekeetja, millega olin just Õnnetee puru peale vett valmistanud. Veekeetja oli kuum. Näpp sai aia. Lasin jahedat vett peale kraanist näpule.

Tahtsin põhjalik olla : võtsin sügavkülmast jääkuubikute aluse ja surusin sõrme vastu üht kuubikut. Kinni jäi. Mõnus tunne oli. Külm.

Tunnen, et mul on lõbus, et ma naeratan kergelt. Teistele paistab mu praegune suujälg sirge kriipsuna.

Olen päevi mõelnud oma suhetest inimestega. Sõprussuhetest , vähematest ja rohkematest .. määramatutest. Üllatuslikult olen ma tegelikult päris populaarne. Üksildane ja ümbritsetud. Jumaldav ja jumaldatud olla tahtev.

Ma…

Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.