Autori helipiisk päevik

Iga sõna, mida tahaks kirjutada, mõtleb ennast ümber.
Read, mida võiksin veeretada, kopeerivad ennast üle.
Ei saa üle ega ümber.
Telefonis ette jääb üks number.
Maailmast väheks on jäänud.
Ajukeerud ehk liig ühemõtteliseks muutunud?
Kus on kõik helletused jäänud?
Need võisid muuta iga sekundi.
Need panid mind nutma.

ikka jätkuvalt iseendale..

Hommikusida toimetusi ära võta eilse varnast… ämber vala vett täis… võib vaja minna. vett ära selles solkima hakka oma astumistega. Vot.

ja mina oma väikluses arvasin, et mõned asjad lahenevad. Sama ämber teist korda… topi see endale pähe mees. Ja jookse vastu seina.

topin mõtted .. ma ei tea kuhu. iseendasse ära ei mahu.
hambad surun tundekulda. armuseemne idanema mulda.
olnud olevat vaid seob.
õhku rippuma su näod.
tulnud … minevat .. siia-sinna.
kus on tasakaal, su otsind ilma?

kraabib. vaikselt. nagu tühi pastapliiats kortsus paberilehte.
vihma pole. taevas kukub alla ilma temata.
meenutused keerlevad tuletuules. ohtlikus tõmbehuules.

Ah mis rada pidi oled vedanud mu siia,
kus ikka veel on tühja, esikus liiva.
Kui hajameelsusest viskiklaasi põhjal
põhjalikult särama lööb tehispäike..
Siis siin, tuttaval teraval lõhnal
lõhnatult tärkab ajutormi vaibuv äike.
Ei miskit viltu, vaid veidi lopergune
seal meel liputab edevuse tuulelohet
tatsad tasa, poolt ja vastu, nõnda tume
seab valge lume alla mattunud kinga ohet.
Naudin hägusat vaadet laes, sisemine
olemine tahab magusat, vahest pärisime..?

Ummdõdõõ oo. Maga end välja.