Ma ei oska kirjutada. Minu magistritöö mustandit olevat kohutav lugeda. Öeldi, et see ei kõlba kuhugi.
Ma arvan, et ma ei taha enam kirjutada ega lugeda, mida ma kirjutanud olen.
Mulle tundub üha enam, et enamus teadustekstides kirjutatu lihtsustab asju omakasuhuvides.
Ma olen pettunud oma võimalikus teaduskarjääris.
Homme kuulen mõttes paberi krabinat.
Tunnen voogavate sõnade lendu.
Mõtete indu.
Imetlen seda.
Arvan, et iga inimene võiks vähemalt korra aastas endale kirjandi kirjutada…. Endale.
Rahulikku mõtete lendu teile….
Lasen hajameelselt pilgul ekselda selles ruumis.. Olen siin peaaegu üksi. Mõned külmkapid väristavad end aegajalt. Ventilatsioon kohistab, et järgi teha tuule häält…Ja üks “Red rocker” väsimatult kallutab end ühele ja teisele poole. Vangutab pead ja liigutab vedelikke oma embuses olevatel plaatidel… Nii saab värv lahustatud ja antikeha ää loputatud. Armas on see kallutaja. Vana Truu.. võiks isegi vist öelda. Ta kõrval on üks vaikiv tsentrifuug, mis kohe-kohe valmis pöördesse minema… ainult vajuta aga… Valmis, et olla abiks öisele laboris tukkuvale tudengile…. Veel natuke ja siis läeb pildistamiseks. Valgud kõik ritta võtavad membraanil .. ”hernesupp”… ECL plus teeb oma töö, hambad neil särama lööb. Ja jätkub öö… jätkub töö…
