iga kord kui ma mäe tippu pean kõndima… kõndima, mitte ronima… on tunne, et süda teeb viimased jõulised koostöö tantsud. aga tipust üle minnes leiaks ta nagu jälle kuskilt jõudu edasi minna…
läen edasi, kaasas vaated tagasi. pühamaks saab isetu armastus. Pole võtmist, on andmine.
Kogenud omaenese orjastamist eneseomajale peremehele. Ei taha. Tupik. Näen väljapääsu seal… eemal.Üha rohkem kasvab see, kes on väike. Üha rohkem tunneb see.. miski.. mis on suur. Sõnu jääb jälle vähemaks. Lugema on hakanud jutustuste üldsummad ja ka nende loogiliste tehete tegemised, mis ebaloogiliselt pärale jõuavad.
vaid enese sisse vaadates näeb väljast sisse…
….esialgu ja siis ühel hetkel näeb seesmiselt ka välja
kõik juhtub millekski millegi pärast. Igal tegemisel on tagajärg. Igal.
Ma kuulan sind, kui sa vaikid….
Mõtete tuisud on heledad.
Lumetolm päikesekiiri seab eel.
Sest pole muud jäänud.
Kõik piisad kogunenud on hingeveel.
Väsinud.
Ma iseendale lõksu koon.
Sätin pingule tundenööri.
Ja ikka veel, veel.. loon.
Ma omaenese pettuste,
härmatunud hetkede,
krimpsutav inetu koon.
Ma sellesinase pesunööri
keksukummiks sean.
Huikan ulakustele ligi.
Keksimistes end nean.
Keegi annaks ühe ööri
tähelepanu kiuste heaks.
Nii enesele end nöörin,
püksitaskud pahupidi.
Millal aru saad, et read,
mis kirjud paberil,
tahtmas head vaid
oma ilutsemise kabelil.
Vaikus puhub kõrvasõõrmesse.
Valus on ta hääl.
Seal tantsib ta oma jalaballetti.
Nii jalus on sääl.
Vaikus puhub kõrvasõõrmesse.
Ei ole seda mänguhelki.
Tõusmas on tõus.
On elamises tehtud mitu särki.
Küsimus on jõus.
Ei ole seda mänguhelki.
Olnus meelitamises põimib patsi.
Kadunud on sõlm.
Soovimises süttib igavene täht.
Seal soe hõlm.
Olnus meelitamises põimib patsi.
Kõik lahti lasta elujõe kulgemisse.
Siirus õrnale teeb pai.
Loobumisest kadunud on allaandmine.
Tarkus aru sest sai.
Lõppude lõpuks saab kõik uueks. Ka algused. Pole üldsegi oluline tahta midagi, kedagi…. Kõik voolab omaenese sängis iseenda sisemiste jõudude kulgemises. On kogemused ja õppimised ja meenutused nii heades värvides kui suudame… Ma ei taha enam midagi konkreetset. Mitte midagi sooviks….. Igal on oma valgustatud tee. Tähti ei tohi aga unustada, sest nad aitavad meile meelde tuletada kui pisikesed oleme ja kui tähtsusetu on tahta midagi konkreeetset. Enam ei taha meelitusi. Enam ei taha keelitusi. Ei taha salatsemist ja uhkeldamist salamisi. Ainult ehe saab veel kesta. Eheduse tõe veega soovin silmi pesta. Andke mulle andeks kui hakkan käituma imelikult. Enam mitte tahtes… Kui soovin vaid seda, mida soovis mu olemus veel siis kui ta polnud saanud ühtegi inimlikku kogemust… Tagasi, edasi, kõikjale…. ühtsusesse. Üks.
Väsimus väsitas sinu aja..
Nüüd und.. ei muud vaja..
Mõnikord on voodisse hea langeda. Ja hetkega magama jääda.
