Autori helipiisk päevik

See on nii imelik. Ma tundsin, et läheb teisiti. Siis tuli aga veel imelikum tunne ja asi pööras jällegi uue näo. Igatahes oli see parem variant kui see mida ette tundsin. Ajaruumi pöörlemine. See lisab lootust, et aeg jätab mõned otsad lahtiseks… Jätab need meie enda punuda, sõrmitseda..  tuules hõljuda.. Ja siis me jooksime aja eest ära. Selle imeliku aja eest.

Täna mu simad rändasid läbi bussiakna, rändasid liikuvale maastikule.. Igat kõrrenuppu imetlesin ses Päikese kingis - selles valguses kõik oli kui ununenud imedemaa. Tundus nagu Päike sõidaks minuga koos.. Ja ma lasin end pimestada, et saada nägijaks.

… ja Possele meelidis. Lund oli vähemalt kahe laterna all ja .. Lumes sumpamine tekitab mõnusat väsimust. Rong.. Kaks lähedast inimest mu silmvaates. Ja see lihtne käest kinni hoidmine.. Hoidmine.

Täna oli see päev, kus ma mängisin kella kaheteistkümneni öösel klaverit. Pole ammu nii palju järjest mänginud. Kuus tundi järjest… Silmad kinni ja lennates. Ja muidugi ma ootasin… Aga noh.

Mul on oma emast kahju. Muretseb teine mu pärast liiga palju. Arvas, et kui ma öösel muusikakoolis  niimoodi mängin, tuleb politsei ja viib mu minema kui klaverivarga.. heh.. Omamoodi varas ma ju olen ka tegelikult. Varastan kuskilt mingeid “asju” ja kingin siis muusikale.

Hulga lihtsam oleks elu, kui saaks oma ego välja lülitada. Nüüd lülitangi.. ja läen unele.