Autorite päevikud

Kodutee vihmas.
Valguse oli keegi ää kustnud.
Pime.
Tühi voodi.
Väsind.
Aga lootust on.

… kummastavalt kummaline kummatu kummuti kummuli kummelipõõsas kummitamas …

***
tegelikult on pisut veidrad mõtted peas

Et kui oleks kõik taevani lihtne ja rahulik,
et kui oleks,
siis poleks liikumist,
ei alla ega üles.

Üha rohkem imetlen neid tedretäppe.
Üha rohkem vajun sügavale suurde.

.. ja selle tantsu jaoks on ikka vaja kahte.

Päikesest tõukavad pilved tõukeratasteks tuulekeerised.
Väikesest kasvab ja teretab ilusat värvi, peenraäärised.
Ahh mis neist sõnadest ritta…
Kevad on ju.

Lume sisse sean jäljed, koduteele.
Jalutan tänavat.
Üks kass krmäunub ja tahab tuppa.
Talle vist ei meeldi ilm.
Mulle meeldib.
Meeldib see laternasilm, mis mind saadab
ja varjudega mängib.
Meeldib see lumi, mis silmile end asetab, rahumeeli.
Ilma küsimata ripslagudele lumeraja ehitab.
Mulle meeldib.
Ja seisatades näen helvestekosmost, tähed kihutamas.
Ilus on.

See unemees kui seotud on,
sest lumemees ju temaga koos.
Tahan siiski kõndida seda rada pidi, et
viiks ta lumerada,
sinu unerada
ja kohtuksid…

genoomijuttudest väsinud, tahan olla koos..
avastada end tukkumas tõus-ja-langeval
maastikul…
see ei ole saba, riimub vaid sõnaga….

Joone valgusesse sai kirja pandud kauni figuuri puudutus, mille kirgas vari veel lummavamalt ahvatles tantsisklema, keerlema, pöörlema, et jõuda järele igaviku rongi sööstudele läbi inimeste maa- minna veel kaugemale ja veel lähemale, ei kunagi keskele: vaid algus ja lõpp on piisavalt head …
Taas joon kõnnib ja sirgeldab end paberile, taas valgele pinnale ilmub tegevuse igakestev elu …

Joontelõimedesse on mähkunud sõlmitud hetkede värelused, milles kestvuse erksad sädemed, mis nüüd pillutavad oma hullunud kiiri …

… kuidagi on tema tagasi mu elus ja mõtetes- ja ma ei tea, kas on see hea või taas tekitada saab segadust ja meeleheidet? Ning tema on endiselt kaunis ja meeldivalt meeldiv …

Tuulpõlevate maade
varjus libises
lagendike siirus
üle puhaste ja
siniste meelte,
katsudes vaid
neid lüüa ja
muuta meelaks
minevikuks, mis täis
vaid aega, millest
säilinud ei ole
ühtegi pilti
ega mõtet,
vaid teadmine,
et kunagi peegeldus
silmis lendavate
lindude helk