Autori helipiisk päevik

Lume sisse sean jäljed, koduteele.
Jalutan tänavat.
Üks kass krmäunub ja tahab tuppa.
Talle vist ei meeldi ilm.
Mulle meeldib.
Meeldib see laternasilm, mis mind saadab
ja varjudega mängib.
Meeldib see lumi, mis silmile end asetab, rahumeeli.
Ilma küsimata ripslagudele lumeraja ehitab.
Mulle meeldib.
Ja seisatades näen helvestekosmost, tähed kihutamas.
Ilus on.

See unemees kui seotud on,
sest lumemees ju temaga koos.
Tahan siiski kõndida seda rada pidi, et
viiks ta lumerada,
sinu unerada
ja kohtuksid…

genoomijuttudest väsinud, tahan olla koos..
avastada end tukkumas tõus-ja-langeval
maastikul…
see ei ole saba, riimub vaid sõnaga….

Hall.
Tahan Päikest.

Iga hetk ootuses…

Hommikuti ärkan unistamisse.
Et vajuda meenutatud silmadesse.

..hommikul otsisin ja otsisin, aga ei leidnud…. pidin padja kaissu võtma

Näen oma kooliteed uues valguses. Näen veel rohkem jama. Motivatsioon on habras. Loodan, et leian selle taas…

Sa õmbled seelikusse töö
ja vahest ehk natuke,
alguse sel ilusal ööl.

Sa toimetad hoolitsuse,
kätega sead kirjuvöö
ja sallis triibulise…

Pesed peenikese riide,
siputad vaiba seest niite.
Sakutad pestud juuksed,
kuulatad südametuksed…

Su ümber hõljub kuma
sel ööl saavad jutustada
..need niidiread..
teavad tehtud head…

Nii ongi, et vahel leiad end keset elu,
nagu keeristormi keskel, kus rahu
ja tahad hoida seda kallist, mis on…
Ilu vaadata liikumises, läheduses,
kõike seda kallistada.
kõike seda kallistada.
kõike seda kallistada.
Jah.

..ja kui ootamatult satud süldisünnipäevale klaverimuusikat endast pakkuma. Miks mul on tunne, et elan filmis, mille režissöör ma ise olen? ..ja koduteel peatad auto tühermaa teel, et silmistseda Lindude Teed. …ja saadad armastuse Pegasuse poole, et viiks Tal sõnumi, hea..

..nii mõistadgi asju tunnetega ja tunned asju mõtetega…
..või siis olnud hetki meenutades, meenub tema ees…
..ja hea meel saabub kaugel sammuvatest õdevendadest…
..ja rahukeel leiab lähedusest kõige lähedasema meele…