Autori helipiisk päevik

selleks korraks, teisest kohast
sama tegu, ehk teine nägu?

ikka iseendas, samast kohast
uueks saama, vana kadu..

kõige sisemisest päästerõngast,
kõige inimeselisest imest,
suureks saab uus tegu

Hommikuti ajan taga pimetähni,
üks ees jookseb, teine taga.
Korjaks silmakoopast üles rähni,
ta unekleepuvat puistas maha.

Hommikuti maailm algab,
üha ja üha.
Aeglaselt laiali valgub,
sülle ja maha.

Ikka ja jälle taban end tegutsemata teolt.
Ikka ja palju mõtlen olemiste näolt..
ehk lugeda võib elutõe,
enne tegutsemist ära põe….

Kodutee vihmas.
Valguse oli keegi ää kustnud.
Pime.
Tühi voodi.
Väsind.
Aga lootust on.

Et kui oleks kõik taevani lihtne ja rahulik,
et kui oleks,
siis poleks liikumist,
ei alla ega üles.

Üha rohkem imetlen neid tedretäppe.
Üha rohkem vajun sügavale suurde.

.. ja selle tantsu jaoks on ikka vaja kahte.

Päikesest tõukavad pilved tõukeratasteks tuulekeerised.
Väikesest kasvab ja teretab ilusat värvi, peenraäärised.
Ahh mis neist sõnadest ritta…
Kevad on ju.

Lume sisse sean jäljed, koduteele.
Jalutan tänavat.
Üks kass krmäunub ja tahab tuppa.
Talle vist ei meeldi ilm.
Mulle meeldib.
Meeldib see laternasilm, mis mind saadab
ja varjudega mängib.
Meeldib see lumi, mis silmile end asetab, rahumeeli.
Ilma küsimata ripslagudele lumeraja ehitab.
Mulle meeldib.
Ja seisatades näen helvestekosmost, tähed kihutamas.
Ilus on.

See unemees kui seotud on,
sest lumemees ju temaga koos.
Tahan siiski kõndida seda rada pidi, et
viiks ta lumerada,
sinu unerada
ja kohtuksid…

genoomijuttudest väsinud, tahan olla koos..
avastada end tukkumas tõus-ja-langeval
maastikul…
see ei ole saba, riimub vaid sõnaga….

Hall.
Tahan Päikest.

Iga hetk ootuses…

Hommikuti ärkan unistamisse.
Et vajuda meenutatud silmadesse.

..hommikul otsisin ja otsisin, aga ei leidnud…. pidin padja kaissu võtma