Autori marevus päevik

… maailm on suurem kui oskasin väikese poisina arvata, ja veel rohkem on seal inimesi, ja veel rohkem on võimalusi

… kustutasin juba valmis mõeldud ja kirjutatud teksti ära, oli liialt küsimusi kõikidele vastustele tekitav, kuid ikkagi: kuis peaksin käituma?

… kummastavalt kummaline kummatu kummuti kummuli kummelipõõsas kummitamas …

***
tegelikult on pisut veidrad mõtted peas

Joone valgusesse sai kirja pandud kauni figuuri puudutus, mille kirgas vari veel lummavamalt ahvatles tantsisklema, keerlema, pöörlema, et jõuda järele igaviku rongi sööstudele läbi inimeste maa- minna veel kaugemale ja veel lähemale, ei kunagi keskele: vaid algus ja lõpp on piisavalt head …
Taas joon kõnnib ja sirgeldab end paberile, taas valgele pinnale ilmub tegevuse igakestev elu …

Joontelõimedesse on mähkunud sõlmitud hetkede värelused, milles kestvuse erksad sädemed, mis nüüd pillutavad oma hullunud kiiri …

… kuidagi on tema tagasi mu elus ja mõtetes- ja ma ei tea, kas on see hea või taas tekitada saab segadust ja meeleheidet? Ning tema on endiselt kaunis ja meeldivalt meeldiv …

Tuulpõlevate maade
varjus libises
lagendike siirus
üle puhaste ja
siniste meelte,
katsudes vaid
neid lüüa ja
muuta meelaks
minevikuks, mis täis
vaid aega, millest
säilinud ei ole
ühtegi pilti
ega mõtet,
vaid teadmine,
et kunagi peegeldus
silmis lendavate
lindude helk

Kaalukeele kõikuv jume, otsides kohta, kuhu jääda pidama, et olemises saaks edasi tõttata see, mis liiga kauaks jäänud seisma:
uueks saanud või loodud on liigvähe hetki, inimesi, tundeid (just viimaseid) …

… kuidas üks tüdruk toob palju värsket õhku, olin peaaegu unustanud selle tunde …

Leidsin üles ühe oma vana (gümnaasiumi päevilt) pildi, õigemini skitseeringu ja nentisin, et aja jooksul on muutunud stiil, joonte täpsus, teemade valik, aga “käekiri” on endiselt samaks jäänud ;) igatahes otsustasin antud teose inkorporeerida oma uuele mõttemaastikule- tulemus huvitab mind ennastki juba