Mõnikord, kui jalutad vanu radu..
Seisatad. Soojaks meenutad olnu.
Nüüd, kui uue kaaslase tõid..
Näitad vana minemiste lumesadu.
Puudutad. Igaviku tundelist elu.
Mis siis loeb sul hinge mustreid?
Kes siis kuuleb su südametukseid?
Vaatad, otsid..
..seda sooja täis taskut.
Vaikuses taga otsid helisevat hinge.
Keegi mängib inimkeeltel. Seal Ingel.
Vaiksed sammud klahvireal.
Iga puudutus, saadab ohe.
üksiku tulemise, kaksikust ühe…
..
… vaid ühe
Neelata on valus.
Veel raskem hingesalus.
..
… vaid ühe
Mõtetes ju ootas Ta.
Seal palkmaja soojuses.
Kallistuses see maa.
Unistused olemiseta.
..
… vaid ühe
maa.
ja siis viimse minuti ootel,
sean sammud ja küsin,
ent vastus on eel huultel.
Jah.
Muinasjutt võib alata,
kuid mis on ta hind?
Sellest haiget võib saada
mõne inimese hingelind.
Ehmunult otsin vabandusi.
Lahkun.
Tagasivaadates.
Elu ja Aeg on veel ühe..
.. ühe plaani seadnud.
Palun. Ole lahke.
Kus on su nuga ja kahvel?
Miks kardad lõigata tükki?
Kas tõesti pelgad unelmatki?
Emotsioon. Motsioon. Tsioon.
Virrvarr.
Ehk muinas jutustab veel..
selle uue jutu, mis ehk teel?
Ma raamatu tasa,
õige tasa-tasa, kätte võtan.
Ja ise ka.
Tasa.
Ootuse kaminasse.. tule jätan.
näen silmadesse pandud sädet
neist veel ei kiirga seesmine
vaatamistes mineviku pildid
seal kuskil istub ja ootab imet
mu kurbuse sadenev pilv
nii riimitu on …
ikkagi
ja mis sest et polnud rohelise mäe kontserdil..
ma helipiiskasid nutnud olen
ma lumepiiskasid nutnud olen
olen
siis vaatad üles
öötaevas rahus särab
sead mõtliku ootuse
saadad lendu lootuse
meenutad kaotuse
leppimine
Kummaline, kuidas minevik meenub. Ja kõik see, mis minust on teinud minu. Kui pime ma olen olnud. Oskamatu… ja kui oskamatu ma ilmselt olen veel tuleviku tagasivaadetes minevikku.
Elu on. On.
Õpime. Ehk saab midagi paremaks veel teha.
Ja ometi leiab lumelõrtsakas tee Sinu ninale.
Seepärast torina saadad küsimuste voogu.
Tundepuhang saab sealt hoogu. Lendu…
Siis lihtsus ja selgus abistava käe ulatavad.
Uinuma jäävad trügelevad mõtted. Viiv..
Õhk väreleb. Justkui selgineks midagi.
Taas teed näed ees.
Porilombiski peegeldumas juba ees..
üks linnutee, kus käinud Mees.
Vaikus puhub kõrvasõõrmesse.
Valus on ta hääl.
Seal tantsib ta oma jalaballetti.
Nii jalus on sääl.
Vaikus puhub kõrvasõõrmesse.
Ei ole seda mänguhelki.
Tõusmas on tõus.
On elamises tehtud mitu särki.
Küsimus on jõus.
Ei ole seda mänguhelki.
Olnus meelitamises põimib patsi.
Kadunud on sõlm.
Soovimises süttib igavene täht.
Seal soe hõlm.
Olnus meelitamises põimib patsi.
Kõik lahti lasta elujõe kulgemisse.
Siirus õrnale teeb pai.
Loobumisest kadunud on allaandmine.
Tarkus aru sest sai.
Siis kui Kassiopeia end silme ette manab… näen tõusmas neid olematuid paralleelolemisi. Onju sa… luba, et hoiad. Kassiopeia..
Collins oli oma vanas headuses. Lihtne ja siiras. Häält jäi natuke isegi alles, kuigi jah…. enamuse sellest laulsin suurhalli katuse alla pendeldama. Take me home… Take me ho-ho-ho-ho-ho-ho-ho-ho-home….
