“Aga noh, kes teab mis mulle veel pähe tulla võib…”, mõtles Väike Prints, kui ta moonakate maja ja selle maja kusmesinikuasjuhoitakse vahele oli pööranud, ning lõpetas sellega sisemise juurdlemise oma elu järgnevate aastate üle.
Teise päeva lõpus, pärast kurnavaid maaharimisi asju kokku pannes, tuli tal meelde, et kuigi ta oli aiale tere öelnud, polnud ta korralikult teinud seda oma õunapuule. Pilk. Naeratus. Ta võttis kätte ühe puhkevate pungadega oksa ja sulges silmad.
Rahu, selline rahu nagu reiki meistriga meditatsioonis olles..
See kestis nii kaua kui silmad kinni olid..
Uus oks- sama lugu, järgmine oks- sama lugu ja veel…
Tüvi. Pea vastu tüve. käed kahel pool tüve ühele teljele..
Meditatiivne kadumine.
Raugast ronimisõunapuuga rääkimine oli veel omaette tase.