Autori lux päevik

v6ib-olla on see see tunne, mis tekib, kui vaadata vihmasel päeval taevasse ja loota näha seal päikest.
v6ib-olla on see see tunne…
kui vaikus kurdistab… ainult pastaka hääl paberil…
ja päike t6useb iga päev kaks minutit varem ja loojub kaks minutit hiljem.

viimasel ajal on olnud kõik… liiga… hmm, kuidas seda nüüd öeldagi :? teistmoodi äkki, vb hoopis uskumatu, vb oi ei tea isegi. vb hakkan uskuma alles siis, kui kõik on läbi, möödas, unustuste hõlma vajumas. eieieiei, tegelikult nii ei tohi üldse mõeldagi. baah, suurest õnnest on võimalik masenduda :o.
vahest on lihtsalt nii, et ei teagi, kas on unes või ilmsi. ja hetkel olen liiga väsinud, olgugi, et kell hakkab alles 23 saama. ja tegelikult pole üldse kindelgi, kas on tegemist väsimusega. igatahes sooje tundeid teie väga külmadesse talveõhtutesse…
teie L.