Autori helipiisk päevik

Ja ma mängisin klaveriga ning tema mängis minuga…. Heh. Aitäh toetajatele. Nüüd julgen rohkem öelda seda ka teistele, mida klaver mulle räägib..

Sergei Rahmaninov - 13 prelüüdi op32

Tanel Joamets.

Ideaalne võimalus kaotada kõnevõime, panna süda kurgus tuksuma, hägustada nägemine ja tõusta mõnda teise maailma.

Oh oleks mul Tartus oma klaver.. siis ei peaks Shakespeari tülitama ja saaks olla ….just selles teises maailmas.

Kui lasen muusikal puhuda hingekoore alla,

Ta kõik mu olemuses päästab valla…

Selge  kui hommikune sinitaevas.

Teadmine välja jooksmas on vaevas.

Vastuolu olulise esile toob.

Mõttevõrgu keegi uue loob.

Jah. Ma tulen.

Igal hetkel varvas puudutab maad

ja kand hoopis õhku tõuseb.

….

Kikivarvul eluhõngu taga ajan.

…

Igal mõttel lend ootusest saab

ja rand sõelumas liiva..

…

Hõljun armastuses, seda vajan.

…

Jah. Ma tulen.

Tean, mis Aeg mulle pakub..

Võtta vastu tõeline tõesus.

Astuda edasi sel teel.

Ja kui nukraks kohkub meel…

Ja hirmutab olematu õelus..

Kõik halb, mis Aega siiski satub..

Jah. Ma tulen.

Ma ei teadnud, et tean nii palju

Armuda nii paljudesse muusikutesse…

Ja see viiulimängija. See nägu. See hing. See laulis.

Olen sellest puudust tundnud.

Sõnad saavad otsa.

On tulnud uus kogumise aeg.

Uus kogemise aeg.

Kõik vana jääb maha, aga mitte unustusse.

Südames sulgen ühe ukse, aga ei pane lukku.

Muutumine.

Päike…oota… ma tulen.

Kogu mu elu liikus täna muusika saatel. Ta eksles minevikus, keksles tulevikus ja hingeldas olevikus. Muutusi ta oluteel puhus..

Just sellisel kellajal tundub aeg ajatu. Üks pilt mul noodiks. Vaikselt öösooja mängin ning mõni üksik mõte kiigutab end veel ajukäärul. Pildid elavad. Ühes joonistuses on mitu. Näe.. liigub… Aeg tudule minna.