Autori Andaluusia Gelita päevik

Nüüd ma pole kaua siin kirjutanud ja oma siinse päeviku tekste lugedes…mõned läksid kuidagi südamesse. Samas ei ootaks, et enda kirjutatud jutt nii mõjub, kuigi võiks ju küll täitsa. Paljud asjad teevad praegu nii kurvaks…millise meeletu tahtega tüdruk on siin vahepeal kirjutanud…ja kui jõuetuks ta on muutunud, usu kaotanud. Ma isegi ei tea, mis on minu jaoks praegu tõeliselt tähtis, nii imelik kui tähtis oli veel natuke aega tagasi flamenco. Tõesti tähtsam kui ükskõik mis muu asi siin maailmas…praegu ei tea ma, kus ta minu jaoks asub. Meeldib ta mulle igal juhul ja lõpparvet ma temaga kindlasti teha ei kavatse, sest esiteks ma lihtsalt olen harjunud sellega. Teiseks mulle nii meeldivad flamencoinimesed, ei taha nendest kaugemale. Pealegi ma tahan liigutada ja flamenco on ikka parem kui mõni muu. Aga kui ma praegu flamenco peale mõtlen siis kõige valdavam tunne on segadus…ja igasugune tahe on kadunud. Mis mulle flamencos võib-olla natuke rohkem tähtis on, selleks on rütmid…suvel kavatsen nendega mingil kujul kindlasti tegeleda. Mina, kes ma siis rütmist midagi ei jaga, mõtlen selliseid mõtteid. Huvitav kas sellel, et nad on mulle nii keerulised on mingi osa selles, et nad on mulle nii tähtsad? Aga iga hetkega hakkan ma tahtma midagi uut, milleks mul võimeid ei ole. Aina hullemaks lähevad need valikud. Nüüd tabas mind meeletu kurbus, et ma viiulit pole õppinud. See hakkas vist tasapisi juba mõnda aega tagasi kasvama, aga siis ma ei saanud veel aru täpselt sellest…nüüd ma nii tahaks viiulit mängida osata. Nii palju muusikaga seotud unistusi ja mõtteid, aga kui muusikast rääkida, siis selles suhtes tunnen end kõige mõttetuma inimesena maamunal…

Muusika- see on elu. Kuidas saaks elada ilma muusikata? Mina küll ei saaks olla ilma muusika ja tantsuta. Nii mõnus on üksi kodus flamencoraadiot kuulata. Ükskõik kas olen kurb või õnnelik, ilma muusikata lihtsalt läbi ei saa. Kahju ainult et ise muusikat teha ei oska. Unistan oma enda kitarrist. Et ma sellega midagi tegema ka õpiks, nii tahaks flamencokitarri õppida ja siis lõpuks ka osata, aga jah, rütmitunne…See takistab mul juba praegu tantsimistki, mis on minu ainuke viis ka ise natuke muusikat teha- kingataldadega. Selline kurb logisev muusika siis. Muusika on juba niivõrd minu sees, et vahel kuulen muusikat ka siis kui seda päriselt ei ole- kaunist klaveriheli, nutvat viiulit…
Laulda ma ei oska, avalikult seda naljalt teha ei julge, aga kui olen omaette ja kuulan muusikat, siis neid, mida on võimalik kaasa laulda, päris tihti ka laulan, nii veidi viisist mööda küll, aga see eest südamest. Nii tihti soovin, et oskaks hästi mõnda pilli mängida, hästi laulda ja hästi tantsida, kui ma ainult oleks mustlannast rändmuusik… Või elaks ma Andaluusias ja oleks korraga flamencolaulja,-tantsija ja -kitarrist. Tegelikult on need kolm varianti kõik minu puhul üsna võimatud. Kui keegi kingiks mulle vähemalt hea rütmitundegi… Ma imetlen ja kadestan kauneid hästi laulvaid hääli ja neid, kes valdavad hästi mõnd muusikalist instrumenti. Ning muidugi neid, kes tantsivad nii, et ma kõik nende ümber unustan.