Ja ma sain kinnitust oma vaimustusele foneetikast. Hetkel siis prantsuse keele omast, aga kes teab… Ma loodan, et see pole seotud ainult lektori hea esitusviisiga. Hetkel tundub, et seal on midagi rohkemat =)
Mõelda kõikidele nendele vaestele lastele kellelt ma nii täpset hääldust nõudsin. Nüüd siis tunnistan oma armastust foneetika vastu.
*
Kino tuleb tuleb. Ihkan huvitavat. Kohtumist.
*
Neiu Sillamäelt kutsus mind väga punase näoga jalutama.
Täna oli mul neljanda klassiga teine tund. No tegelikult oleme ka varem kohtunud, aga ajutiselt ja juhuslikult. Tegime ülesandeid töövihiku lehekülgedelt 67 ja 68, need olid Pariisi tähtsamate hoonete-kohtade kohta. Kui eile olid nad natuke jutukad, tegime nimesilte koos soovitavalt värviliste loomadega ja esitlesime endid ja loomi, siis täna… ohh, no raske oleks töökam olla. Neile oli väga oluline isegi näiteks see, et mitu tänavat siis täpselt Tähe väljakult algab (kaksteist).
Nende tund annab õnnetunde :)
Jalutasin raamatukogust koju, läbi selle pargi, kus tsikkide pillatud veepudelile mu refleks hoobi andis. Üks kaheteistkümnendik istus seal muru peal, noogutas mulle ja tuli siis teatama, et ta sooviks prantsuse keeles koolieksamit teha. Mul oli nagu: “MÕHH?” Huvitav et ta juunikuus selle sooviga lagedale ei tulnud.
