Autori helipiisk päevik

Kas krahmata muusika teed ja juua musti ka teed. Ons kõik lahti siis, need teed? Või on olematud ja unustatud sedasised tulevikuveed? Hoomata teaduse ja maagia piirimaad? Ei, ei.. pead see ei silita.. Mis tähtsust? Miks peab? Olla võib ju kõik. oh andke aega… oh andke aega…

Kuuma see mõte toob.
Ilmast ilma veel kuumem näib.
Seal pool elu kõnnin siin pool.
Näen igatsevaid näopilte.
Kell näitab ikka pool.. pool.
Sekundid sulavad liimina teele.
Tundides hoidmine tuletab meelde.
Pole elu see, mis näib tõde.
Elu on tõdede taga.
Nii ennast jätan maha.
Et lähedastele kokku saamiseks..
Vaikselt üllatada selja taga.
Tere..
Siin mina..

Pea roomas valudes voodisse.
Valemid virvendasid peas.
Tume pilt lekkis mu eetrisse.
Lõpuks kõik siiski heas.

Unelilled ja unistavad tuuled nüüd mu unne ilmuvad…

mul pole vaja enam midagi tõestada.
võimatut asja ju ei saa siin maailmas tõestada.
õpeta, räägi, seleta…. asjata.
” no mida sa räägid, mida sa jagad? mõtetu on su jagamine….”
Räägivad tunded ja sisemine ego. Aga ei ütle. Ei ütle otse.
Sest ei tea enda olemasolust. Ei tea olemise olemasolust.
Panen pillid kotti ja läen mäe nõlvale otsima rändureid rändurite seas.
No kaua võib.

Jah. Ma torisen. Torrr-torrr…

Andke mulle mõistmisi näiva ja oleva sees…
Soovige heas head.
Ja ärge soovige kui tegelikult ei ole see soov heas.