Autorite päevikud

1 nädal ja ma olen olnud maailma liiga neli aastat.

Neli aastat on pikk aeg. Aastal 2004 olin ma ju veel “roosa” koolilaps. Ja praegu… mitte nii roosa, ee, inimene.

Ta on mul mugav ja oma. Käepärane. Ei, tõesti tore. Kuid mitte see, mida ma ootasin. But it’s not like walking in a 99-cents store and buying a ferrari for a penny. OR whatever. Elul oli varuks muud lihtsalt.

Põskkoopapõletik + bronhiit on ka. Meeldivad. Üks asi, mis on jäänud muutumatuks- ma haigestun siiani liiga kergesti.

Ohjah. Must not keep myself awake at night.

[i said please, please don’t insist]

in a mighty large but still quiet quandary

ammu: This awkward silence makes me crazy
kunagi: everything’s made to be broken
vahepeal: Thnks Fr Th Mmrs
nüüd: You’re on my heart just like a tattoo (..

Igaüks peab võitlema iseendaga, kui tahab siin maailmas ellu jääda. Mõnikord, mitte maailmast hoolides, astume julgelt. Kuid kui pannakse kahtluse alla meie mõtted, olemus ja minevik/tulevik, siis on kõik hägune. Nendel lastel, kes lastekodus on kasvanud, on raske. Kuid nad ei märka seda lapsepõlves, sest siis üritatakse seda läbi mängu ja nalja varjata. Kuid kui saabub aeg, kui tuleb enda käel hakkama saada, on teistel lastel olemas vanemad, kes neid toetavad ja kellelt nad said mõistliku suhtumise. Aga lastekodu lastel pole eriti kedagi, kelle poole pöörduda. Ja kellelt õppida. Kuidas saada siis hakkama, kui oled jäetud maailma üksi?

Keegi pole öelnud, et elu on kerge. Siin tuleb pidevalt võidelda. Teistega võitlemine ei ole lihtne - enda tõestamine algab siiski inimesest endast. Selleks, et võita maailm, peame esiteks pöörduma iseendasse ning olema sisemiselt tugevad. Kui oleme parandanud enda sisemaailma, siis saame vastu seista ka välisele. Inimene on loodud olema tugev ja tark. Me ei anna alla, vaid tõmbume kerra, mõtleme ja läheme edasi kas targana või sama lollina. Armastus viib inimese hauda ja materiaalne ühiskond rikub tervise. Aga kas ei ole ka need sellised tegurid, kus saab mõelda targalt. Armastus tuleb nende juurde, kes seda tahavad. Ja rahaline õnn külastab neid, kellel seda tõesti vaja on. Pessimistlik mõtteviis ei soodusta ühegi inimese head käekäiku. Kuid kas selles maailmas saab üldse jääda positiivseks?

Elu algas sünniga ja lõppeb surmaga. Elu ise on iga inimese teha. Seda vähemalt täiskasvanult. Sest kui me oleme väiksed abitud lapsed, siis kujundavad meie maailmapilti meie vanemad.
Kui inimene hakkab mõtlema, siis varjutavad tema mõtteid kahtlused, unistamine, reaalsustaju, tema hetkelised emotsioonid, rutiin, teised inimesed, maailm ja segavad faktorid.
Iga mõte on oluline. Seda sellel põhjusel, et iga inimene on ainulaadne ja tema mõtted on olulised tema enda jaoks. Kui inimene ise tähtsustab endale oma mõtete tähtsuse ja selle, kes ta on ning mida ta siin maailmas teeb, siis on ta kooskõlas, ja kõik, mis ta ette võtab on tähtis. Sest ei saa alati garanteerida, et kõik hästi välja kukub.
Inimene peab õppima, muidu jääb tema mõistus kängu ning ta toetub vanadel emotsioonidel ja nn rasval. Mis tegelikkuses on vana ja igavnenud. Stressi asemel, tuleb asjale uuest küljest läheneda.

Ja sõber kaotas sõbra. Kõik tänu ühele naisele…
Ja nõrkusele. Keegi ei olnud süüst puhas, sest nad kõik teadsid.

jaa. täna on nii palju uut
meie maja ees on avalik käimla kõigile majaelanikele.. igaksjuhuks
ja selle taha tuleb kultuuritehas, et kultuur kaugeks ei jääks
vanadesse majadesse tulebki uus vaim sisse lasta, et elu seisma ei jääks nagu neid vanadekodudes, kus aeg on juba ammu seisma jäänud. tegelikult ega keegi polegi vist saanud aega vaatama minna, äkki on neis paigus aegki hinge heitnud.

oma suurimad raskused elataksegi ilmselt läbi mõteteis, üksi kodus olles teki all.
mõnedel päevadel tundub keha liiga raske kaasa vedamiseks.
mõnedel päevadel on pea muremõtetest liiga paks.
mõnedel päevadel tulebki pisar silma,
et siis õigepea taas naeratada loodetavasti.

Me jalutasime mööda teed. Olime väga täis. Mul oli poolteist siidrit sees ja temal paar õlu. Mängisime just enne kaarte ja jõime selle peale. Rääkisime tühist juttu nagu joobud ikka. Ja siis tuli see kiim, mida ei saanud alla suruda. Nagu juhuslikult võtsime käest kinni. Ma ikka kordasin endamisi, et miks ma sinult just käest kinni võtsin. Vahepeal lasin lahti, kuid siis võtsin uuesti. Me ei saanud midagi aru. Olgu, minu jaoks oli kõik ähmane ja enne kui ma arugi sain me kallistasime ja siis suudlesime. Sa ei olnud väga hea suudleja, aga sinust õhkus mingit soojust. Mingit teatud armastust. Ma ei olnud tohutult täis, sest minu reaalsustaju ei lubanud mul seda teha. Minu süütus tahtis proovida tema huuli, puudutada tema keha, käsi, kõike. Kuid mõistus ütles, et siin ei saa midagi olla. Aga ometi kukkusime maha, mis pärast osutus elupäästvaks ürituseks. Sest korraga heliseb tema telefon ja see on minu poiss ja tema sõber. Ma olin plindris. Ma ei tahtnud, et ta teada saab, et ma nii nõrk olin. Ma ei tahtnud, et ta sellest teada saab. Ta vastas, et oleme järve ääres. Varsti pärast seda märkasime auto tulesid. Ma hakkasin kartma ja veeretasin ennast kiiruga tema pealt maha. Ma värisesin üle keha. Mis siis kui ta teada saab? Ei, seda ei tohtinud juhtuda.

Mida siin kahetseda on? Ma saan aru, et Sina ei taha valetada ja mina samuti, kuid mis on olnud on olnud. Kahetseda pole midagi. Vaid tuleb edasi elada kuidagi iseendaga. Praegu on mul küll kõrini sellest mängust. Ma ei jõua enam. Tahaksin sind näha, siis ma tean, et kõik on korras, kuid ma ei saa, sest ma ei taha sind enam tüüdata. Ma ei jõua. Mis sest et minu süda on raske ja ma tahaksin kohutavalt mured pudelisse uputada.
Miks me ikka tegime nii?
Miks? Miks ometi on see nii halb tunne? Miks? Ütle mulle. Ma ei kahetse, aga mulle ei meeldi see tunne, mida ma praegu tunnen. Justkui oleksin maailma ebamoraalsem inimene. Ta vist teab seda. Sellepärast ta ei tahagi midagi minuga. Aga ma ikka pingutan. Ikka ma ütlen: Ma armastan sind! Ja mõtlen iga sõna, mida vaikselt sulle kõrva äärde sosistan. Sest mul oled sina ja meil on koos hea olla.

Ma ei teadnudki, et suudan ennast välja vihastada ja ikka veel enda peale vihane olla. Ja siis ennast välja naerda…

Ma olen nii kurb.
Ma pole eales nii kurb olnud.
Mitte midagi erilist pole küll juhtunud.
Aga lihtsalt - ilge masendus tekkis kõige ees.
Tahaks seda, teist ja kolmandat,
aga ei saa alati kõike, mida tahad.
Tahan tavalisi asju ja see teeb mind kurvaks.
Samas olen kurb, sest mul on kõik olemas.
Kuid ikka olen kurb.
Tahan liitrite viisi pisaraid valada,
aga ei saa avalikult.
Siis tulevad kõik küsivad, mis viga.
Ja ma ei taha neile selgitada,
et jälle pole mitte kui ka midagi.
Ainult see, et mul pole päris kõike.
On ainult see rändamine ja see, et mul pole paikset kohta.

Ma olen kurb.
Tahaksin olle keegi teine, keegi muu, kusagil mujal.
Tahaksin otsast alustada ja mitte kunagi enam vigu teha.
Aga ei saa. See on liiga äkiline.
Ja siin on veel sajad muud tegurid.