Autori helipiisk päevik

Ma ei teadnudki, et suudan ennast välja vihastada ja ikka veel enda peale vihane olla. Ja siis ennast välja naerda…

Elu tahab elamises tantsida.
Tantsimises keerutusi, vähem keerukusi.
Igast olemisest tahaks kirjutada noodi.
Igast puudutusest mängleva meloodia.
Ja et kaoks me elust kasutu melanhoolia.

Astun julgelt edasi.
Tean, et hoian.
Tean, et suudan.
Tean, et tahan.

Mu vanad tuttavad..
On kui eile lahkunud ühisest ruumist,
mis ometi särab ja kutsub
tagasi.

Elu on huvitav.

…millegipärast on nii, et heade kavatsustega satun üha tihedamini ämbrisse. Nojah. Loodan, et seal on vähemasti vesi sees, mis siis pritsides rõõmu valmistab…

Kui midagi ongi lahti,
aimamisi lased lahti.
Veel ja veel koged
sama, tee, sama…
Veel ja veel aimad
et palju ajad häma…
Kui midagi ongi lahti,
aimamisi kastad tahti.
Veel ja veel.
Sama keel.
Sama.
Sa.

Urr. rrrrr. auh. urr.  Ohh. Ehh. “Njäu?” ehhohh..

Mõnikord on vaja sundida end, et teha endale head. Mõnikord on vaja teha endale head, et suudaks end sundida. Sundimine.. sündimine. Kõik algused on natuke sundimised ja natuke sündimised. Mõnikord sunnib inimene end oma alteadvuse naudingutahtega.. ka siin on peidus miski, mis sunnib. njah… eks ta üks sõnamäng ole..

Külma vett palun. Kolm korda… Et värskeks saaks mu meel.

Tõesti ma ei viitsi enam mungaks hakata… Oleks aeg. Aga vot aeg……Tema ei lase end kunagi sundida. Ainult inimesed suudavad seda. Mõnikord. Ja siis ükskord tuleb aeg….

Ja kõik, mis ma praegu tunnen, tunnen ma praegu… Mul pole vaja uskuda sellesse, see lihtsalt on.. Ja kui ma eksin. Siis ma eksin kogu aeg. Heh.

Rändajaid mitmeid teel on. Nende sammud on kajamas erinevates registrites. Ja tegemised harmooniasse lisavad sädelust, tegemata- jätmised kuulamiseks loovad vaikust. Iga liigutus, mõte, olemise avaldumine… see kõik loeb. Mahtumas sellesse ühte hetke, mida laialitõmmates võib nimetada ajaks. Mulle meeldib mõelda, et kõik on teel justkui oma päikese poole. Kuskil seal soojas valguses võiks olla kodu. Rändurite tee ei ole kerge. Üha raskemaks ta läeb. Tee  jalge all nagu küsiks oma karedusega me olemuse sügavust: “Kas oled sa rändur või tühipaljas eksleja?” Ja ikka saame  olla vaid need, kes me oleme. Kasvamises tõusta võime nende sarnaseks oma tõelisuses.. nende, kes me tegelikult oleme. Mitte midagi pole vaja karta. Kõik minemine on kuskile teel. Alati saame me valida. Kui ma ei oska valida, siis ilmselt olen pime nägema valikuid. Siis õpin nägema oma nägematuse vilja. Ja kõnnin taas edasi teel, mis tegelikult meid kõiki toetab. Toetamine on aga karastamisega sarnane. Karastamine aitab leppida sellega, et  oleme kogu aeg natuke nõrgemad kui me sooviksime. Tõeline tugevus võiks tulla teelt, mis karastab nõrkuse leppimisega. Leppida kõige nõrgemaga nagu ka kõige vähesemaga. Nii näitab tee suunda tõelisuse poole. Leppida kõigega rahus, aga mitte kunagi alla anda. Mitte rahuldumine vaid rahus kõndimine viib edasi mägistel tõusudel. Rahu saatku rändurite teed… Päike neid pimestagu  nägemise kinkimisega…

Ma olen kõigest inimene.

Palun….