Autori Elbereth päevik

Igaüks peab võitlema iseendaga, kui tahab siin maailmas ellu jääda. Mõnikord, mitte maailmast hoolides, astume julgelt. Kuid kui pannakse kahtluse alla meie mõtted, olemus ja minevik/tulevik, siis on kõik hägune. Nendel lastel, kes lastekodus on kasvanud, on raske. Kuid nad ei märka seda lapsepõlves, sest siis üritatakse seda läbi mängu ja nalja varjata. Kuid kui saabub aeg, kui tuleb enda käel hakkama saada, on teistel lastel olemas vanemad, kes neid toetavad ja kellelt nad said mõistliku suhtumise. Aga lastekodu lastel pole eriti kedagi, kelle poole pöörduda. Ja kellelt õppida. Kuidas saada siis hakkama, kui oled jäetud maailma üksi?

Keegi pole öelnud, et elu on kerge. Siin tuleb pidevalt võidelda. Teistega võitlemine ei ole lihtne - enda tõestamine algab siiski inimesest endast. Selleks, et võita maailm, peame esiteks pöörduma iseendasse ning olema sisemiselt tugevad. Kui oleme parandanud enda sisemaailma, siis saame vastu seista ka välisele. Inimene on loodud olema tugev ja tark. Me ei anna alla, vaid tõmbume kerra, mõtleme ja läheme edasi kas targana või sama lollina. Armastus viib inimese hauda ja materiaalne ühiskond rikub tervise. Aga kas ei ole ka need sellised tegurid, kus saab mõelda targalt. Armastus tuleb nende juurde, kes seda tahavad. Ja rahaline õnn külastab neid, kellel seda tõesti vaja on. Pessimistlik mõtteviis ei soodusta ühegi inimese head käekäiku. Kuid kas selles maailmas saab üldse jääda positiivseks?

Elu algas sünniga ja lõppeb surmaga. Elu ise on iga inimese teha. Seda vähemalt täiskasvanult. Sest kui me oleme väiksed abitud lapsed, siis kujundavad meie maailmapilti meie vanemad.
Kui inimene hakkab mõtlema, siis varjutavad tema mõtteid kahtlused, unistamine, reaalsustaju, tema hetkelised emotsioonid, rutiin, teised inimesed, maailm ja segavad faktorid.
Iga mõte on oluline. Seda sellel põhjusel, et iga inimene on ainulaadne ja tema mõtted on olulised tema enda jaoks. Kui inimene ise tähtsustab endale oma mõtete tähtsuse ja selle, kes ta on ning mida ta siin maailmas teeb, siis on ta kooskõlas, ja kõik, mis ta ette võtab on tähtis. Sest ei saa alati garanteerida, et kõik hästi välja kukub.
Inimene peab õppima, muidu jääb tema mõistus kängu ning ta toetub vanadel emotsioonidel ja nn rasval. Mis tegelikkuses on vana ja igavnenud. Stressi asemel, tuleb asjale uuest küljest läheneda.

Ja sõber kaotas sõbra. Kõik tänu ühele naisele…
Ja nõrkusele. Keegi ei olnud süüst puhas, sest nad kõik teadsid.

Me jalutasime mööda teed. Olime väga täis. Mul oli poolteist siidrit sees ja temal paar õlu. Mängisime just enne kaarte ja jõime selle peale. Rääkisime tühist juttu nagu joobud ikka. Ja siis tuli see kiim, mida ei saanud alla suruda. Nagu juhuslikult võtsime käest kinni. Ma ikka kordasin endamisi, et miks ma sinult just käest kinni võtsin. Vahepeal lasin lahti, kuid siis võtsin uuesti. Me ei saanud midagi aru. Olgu, minu jaoks oli kõik ähmane ja enne kui ma arugi sain me kallistasime ja siis suudlesime. Sa ei olnud väga hea suudleja, aga sinust õhkus mingit soojust. Mingit teatud armastust. Ma ei olnud tohutult täis, sest minu reaalsustaju ei lubanud mul seda teha. Minu süütus tahtis proovida tema huuli, puudutada tema keha, käsi, kõike. Kuid mõistus ütles, et siin ei saa midagi olla. Aga ometi kukkusime maha, mis pärast osutus elupäästvaks ürituseks. Sest korraga heliseb tema telefon ja see on minu poiss ja tema sõber. Ma olin plindris. Ma ei tahtnud, et ta teada saab, et ma nii nõrk olin. Ma ei tahtnud, et ta sellest teada saab. Ta vastas, et oleme järve ääres. Varsti pärast seda märkasime auto tulesid. Ma hakkasin kartma ja veeretasin ennast kiiruga tema pealt maha. Ma värisesin üle keha. Mis siis kui ta teada saab? Ei, seda ei tohtinud juhtuda.

Mida siin kahetseda on? Ma saan aru, et Sina ei taha valetada ja mina samuti, kuid mis on olnud on olnud. Kahetseda pole midagi. Vaid tuleb edasi elada kuidagi iseendaga. Praegu on mul küll kõrini sellest mängust. Ma ei jõua enam. Tahaksin sind näha, siis ma tean, et kõik on korras, kuid ma ei saa, sest ma ei taha sind enam tüüdata. Ma ei jõua. Mis sest et minu süda on raske ja ma tahaksin kohutavalt mured pudelisse uputada.
Miks me ikka tegime nii?
Miks? Miks ometi on see nii halb tunne? Miks? Ütle mulle. Ma ei kahetse, aga mulle ei meeldi see tunne, mida ma praegu tunnen. Justkui oleksin maailma ebamoraalsem inimene. Ta vist teab seda. Sellepärast ta ei tahagi midagi minuga. Aga ma ikka pingutan. Ikka ma ütlen: Ma armastan sind! Ja mõtlen iga sõna, mida vaikselt sulle kõrva äärde sosistan. Sest mul oled sina ja meil on koos hea olla.

Ma olen nii kurb.
Ma pole eales nii kurb olnud.
Mitte midagi erilist pole küll juhtunud.
Aga lihtsalt - ilge masendus tekkis kõige ees.
Tahaks seda, teist ja kolmandat,
aga ei saa alati kõike, mida tahad.
Tahan tavalisi asju ja see teeb mind kurvaks.
Samas olen kurb, sest mul on kõik olemas.
Kuid ikka olen kurb.
Tahan liitrite viisi pisaraid valada,
aga ei saa avalikult.
Siis tulevad kõik küsivad, mis viga.
Ja ma ei taha neile selgitada,
et jälle pole mitte kui ka midagi.
Ainult see, et mul pole päris kõike.
On ainult see rändamine ja see, et mul pole paikset kohta.

Ma olen kurb.
Tahaksin olle keegi teine, keegi muu, kusagil mujal.
Tahaksin otsast alustada ja mitte kunagi enam vigu teha.
Aga ei saa. See on liiga äkiline.
Ja siin on veel sajad muud tegurid.

Lugu järgmine: 30-aastane naine on koos temast paar aastat vanema mehega, kes on impotentne ja joob naise raha maha. Naisel on 14-aastane türtar, kes jookseb pidevalt joonud vanemate juurest ära. Naisel on armuke - 23-aastane noormees. Joodikust mees on ainus, kes ei tea, et naisel armuke on. Isegi tütar on nõus, et pigem noorem mees, kui raha maha joov peksev mees.
Kuid noormees armastab seda naist vaatamata kõigele.

Me isegi ei mõtle, et kõigel mis toimub meie ümber on olemas tegelikult põhjus. Ka meil endal on põhjus millegi arvamiseks.

Kas on olemas täielikku sobivust?
Kui sul on kaks inimest, kes armastavad üksteist, kes toetavad ja hoolivad üksteisest. Samuti on suhtes tülisid ja konflikte, kuid need lahendatakse ilma vägivallata ja kuna need kaks inimest armastavad üksteist piisavalt, on mõlemad nõus suhte nimel pingutama.
Kas nad siis sobivad omavahel kokku?
Kaks inimest, kes on nii erinevad ja samas nii sarnased, et kui ei arvaks teisiti, oleksid nad vend ja õde, kuid nad on kallimad.
Miks me üldse armastame?
Meil on kuuluvusvajadus ja see, et keegi meid armastaks. Mäletan hästi, et ei sallinud üksinda olekut. Tahtsin kedagi enda kõrvale, kes mind suudleks ja hoiaks mu kätt. Kedagi, keda saab kutsuda “armsamaks” ja “kallimaks”.

Suhe algab teatud punktist, aga millal see lõppeb…
Esimene silmapilk, mil nägid teda, armusid temasse. Tema välimusse, iseloomuomadustesse, sest ta tundus sulle see kõige parem.

Appi, kõik muutub… mina, olustik, teised… ma ei tahaks peaga vastu seina põrgata.

(Ma nägin unes palju vett - astusin sombusesse kord ja kord ujusin läbi puhtsat, sinisest veest. Ma rulluisutasin, kuigi pole seda kunagi teinud ja see meeldis mulle. Sõitsin bussiga kuhugi majja ja aitasin seal inimestel välja tulla, kuna nad olid pantvangiks võetud. Siis tuli minu juurde poiss ja suudles mind, ma ei punninud vastu. Järgmisel hetkel olin suure rahvaga koos ning nägin neid kahte koos istumas, kuid ainult üks vaatas mulle pingsalt otsa. Ma pöörasin pilgu ära. Alateadvuses tahtsin neid mõlemaid.)