Autori lepu päevik

kaks viimast päeva on mul olnud pikad ja selged unenäod, mis tunduvad nii tõelised ja ilmselt ongi seotud minu päriseluga. reaalsed inimesed, palju reaalseid olukordi. õnneks polnud need unenäod väsitavad :)

ema salvestas kogemata oma 30 lk-se näidendi asemele veerandleheküljelise kõne. väike paanika. aga siis ta ütles, et tal peaks see näidend floppy peal ka olema. mina siis tuletasin meelde, et meie arvutil pole seda floppy auku(ise ta avastas selle ükskord!). “mis siis saab?” õnneks oli ta saatnud koopia ka vallavanemale, seega ilmselt pole asi kadunud. ja pealegi saab kuskil mujal mõne vanema arvutiga floppylt info kätte ju.

täna alustasin oma juustepleegitamise kuuriga (kestab terve suve). lugesin päikese käes raamatut.

minu ja õe nädalalõpu meelelahutus: jiiiha kõik koos!!! :D:D:D tannu oskab ikka kildu ka visata ;)

Imelik. Iga aastaga muutuvad inimesed järjest tõsisemaks. Räägitakse tähtsatest, olulistest asjadest. Aga mul on ikka samad teemad. Selline tühi jutt, mis midagi ei ütle. Selle rääkimata jätmine ei muudaks ikka midagi. Jutt, mille rääkimine pakub lõbu vaid mulle. Sellepärast kripeldabki mul tihti sees mingi asi… Öelda või mitte? Mida see muudaks? Ma ei saagi aru, kas ma olen lihtsalt väga pealiskaudne või mul tõesti polegi midagi olulist öelda… Ah, vähemalt Aadu mõistab mind, või mis? :)

Ma peaksin vist vähem mõtlema…Enda jutt muutub juba võõraks :)

korea lapsed saavad endale ühe aastaselt juba inglise keele eraõpetaja, aga keelt ikka selgeks ei saa.

kulturismiga tegelevatel naistel läheb hääl madalaks ja hakkavad kasvama karvad rinnale ja lõuale.

kui isa ei luba arvutis muusikat kuulata, siis tuleb seda teha salaja, kõrvaklappidega ja laua all (sest klapid ei ulau kaugemale)

kui laua all põlvitamisest põlved valusaks jäävad, tuleb padi alla panna.

kui diskole minna pool tundi enne selle lõppu, siis piletiraha ei küsita.

kui sulle öeldakse, et valva koera, et ta pehme valge vaiba peale magama ei läheks, siis tuleb seda ka kuulda võtta. mitte tund aega hiljem koera sealt ära ajada. ja vaipa diivanile tõsta.

eile oli üle pika aja üks lahe sünnipäev…või siis oleng. vanad klassivennad pidasid koos sünnipäeva. mingil hetkel läks kõigi tuju ülemeelikuks ja jutt imelikuks. sai palju naerda :D poisid muutusid julgeks ja nii mõnigi üllatas mind oma tegudega ;) olen õnnelik, et ilusa naeratusega armas noormees mult ümber kinni hoidis ja magusalt kallistas :). see jääb kauaks meelde…

 

ega just iga päev ei näe sellist pilti, kus arstitädi kõnnib kiirel sammul läbi küla, ilmselt haigele külla, ja tal on kõik abivahendid käes. ei olnudki ühte suurt kohvrit, vaid kõiksugu mõõtmisvahendid tilbendasid käes :P lõbus oli :D

päris kilplase tunne oli täna. vihma sadas ja midagi polnud nagu teha. mõtlesin, et korrastan oma fotoalbumeid, kuna mamma kinkis mulle ühe suure albumi. kõigepealt korrastasin oma lõpetamiste albumi. seejärel hakkasin väikestest albumitest pilte suurde panema. oli põnev. naersime õega minu grimasside üle :D tundub, nagu ma ei oskaks siiamaani korralikult naeratada pildil. niisis, sain kõik oma pildid ära paigutatud. pistsin suured klassipildid kaante vahaele ja hakkasin kappi viima. ja mis te arvate, mis juhtus? õde avastas, et ma olin kõik pildid albumi valele poolele pannud!!!:O nõme värk, aga ma ei jätnud jonni. alustasin otsast peale piltide tõstmist albumi esimestele lehtedele. õde muudkui naeris kõrval. ma püüdsin säilitada külma närvi. nüüd on sis lõpuks kõik pildid õigesti ära paigutatud :) pilte vaadates oli hea näha, mida teinud olen: kahes näidendis mänginud, mitu korda alo matiisenil esinenud, korra ka karaoket laulnud isa saateansambli taustal :P, reisinud, loomulikult koolis käinud, pidu pannud, viiulit mänginud, orkestris mänginud, kurekellas laulnud, vanaema juures tähtpäevadel käinud jne…

Koju jõudes leidsin eest hirmsa pildi: pargi all oli eilse tormiga(torm? mina ei näinud midagi) kukkunud pikali suur puu ja napilt paar meetrit meie saunast mööda!!!! Puu on juba tükkideks saetud ja ilmselt saab sealt mõni pops endale küttepuid.

Tartus oli ka äge olla. Kõndisin jalanõudega läbi “ojade” ja mõni tuus auto tekitas tsunamit. Tegelikult oli see kõik nii naljakas. Õhtul oli peale vihma päris mõnus üle pika silla jalutada ja hingata vihmapuhast õhku. Jalatsid ei lirtsunudki enam :D