Autori Andaluusia Gelita päevik

Muusika- see on elu. Kuidas saaks elada ilma muusikata? Mina küll ei saaks olla ilma muusika ja tantsuta. Nii mõnus on üksi kodus flamencoraadiot kuulata. Ükskõik kas olen kurb või õnnelik, ilma muusikata lihtsalt läbi ei saa. Kahju ainult et ise muusikat teha ei oska. Unistan oma enda kitarrist. Et ma sellega midagi tegema ka õpiks, nii tahaks flamencokitarri õppida ja siis lõpuks ka osata, aga jah, rütmitunne…See takistab mul juba praegu tantsimistki, mis on minu ainuke viis ka ise natuke muusikat teha- kingataldadega. Selline kurb logisev muusika siis. Muusika on juba niivõrd minu sees, et vahel kuulen muusikat ka siis kui seda päriselt ei ole- kaunist klaveriheli, nutvat viiulit…
Laulda ma ei oska, avalikult seda naljalt teha ei julge, aga kui olen omaette ja kuulan muusikat, siis neid, mida on võimalik kaasa laulda, päris tihti ka laulan, nii veidi viisist mööda küll, aga see eest südamest. Nii tihti soovin, et oskaks hästi mõnda pilli mängida, hästi laulda ja hästi tantsida, kui ma ainult oleks mustlannast rändmuusik… Või elaks ma Andaluusias ja oleks korraga flamencolaulja,-tantsija ja -kitarrist. Tegelikult on need kolm varianti kõik minu puhul üsna võimatud. Kui keegi kingiks mulle vähemalt hea rütmitundegi… Ma imetlen ja kadestan kauneid hästi laulvaid hääli ja neid, kes valdavad hästi mõnd muusikalist instrumenti. Ning muidugi neid, kes tantsivad nii, et ma kõik nende ümber unustan.

Iga päev unistan millestki kättesaamatust, milleni kas suure tõenäosusega või kohe kindlasti kunagi ei jõua. Aga nende nimel, milleni suure tõenäosusega ei jõua, pingutan, andes kogu oma jõu. Mõni neist on minu elu mõte, edasikandev jõud minu elus, mis mind nii kergelt võib naeratama kui ka nutma panna. Ma kõnnin mööda tänavaid ringi, elades täisti oma maailmas. Äärmiselt suur kujutlusvõime võimaldab kujutada oma elu ette sellisena, nagu ta ei ole. Sinna poole ma alles püüan, küllaltki lootusetult, aga ma ei anna alla, järsku jõuan siiski kohale. On päevi, kus kõik tundub võimalik, ma usun, et võin ka kuu taevast alla tulla. Siis on aga need päevad, kui tundub, et ükskõik kuidas ma ka ei püüa, mitte kunagi, mitte midagi ei ole võimalik. Kõik läheb halvasti, kuidas ma ka ei püüa.