Autori helipiisk päevik

Võtke mult mõneks ajaks võimalik asjalik aeg ja andke mulle selle asemel piiritu õigus mängida tiibklaveriga… Kaotage raha ja kehtsestage elavad väärtused igavikku vaadates…
Laske mul kallistada nii, et ei pea vaatama kella…

Kõik kauguste ruumid, kus tunded ekslevad, on ühendatud nähtamatu hõikega. See hõige kajab vaid üks kord, aga neid hetki on palju. Tunda kõike seda uue vaatega. Kõik, kellega kokku olen puutunud puudutavad mind ses hõikes. On uus aeg. Ma ei igatse vana. Tunnen kodusoojust päikesepaistes.

Just siis kui võitled elu olemuse vastu, annab elu sulle mõista selle mõttetusest. Vastu voolu ujuda ei saa just kaua… Katkeb jaks. Ja midagi on vale selles mõtlemises. Ja midagi on mäda selles tunnetamises. Mineviku koormat kanda on ajaraisk. Raisk.

Kiimas kass petab end ja teisi.
Ära meelita. Ta meelitab ära.
Kolm tilka kust ja rõõmus ta meel.
Väsinult ohkan. Olen leppinud.
Täpselt nii ka kajastub selles elu.
Silma inimestele jääb vaid menu.
Silmapeegelduste taha eal ei..
..ei taha, ei näe. Langetad käe.
Peletad viha väe. Jälle. Näe..
Enese sees selle puntra leiad.
Sõlmid lahti hoolitsuse.
Seda vaid ise näed.
Harutad üles kaastunde.
Aga keegi ei näe.
Ja polegi vaja.
Su enda kaja…
Kaja..

Sa naeratad, aga ma ei näe.
Vaid unes puudutan sel käe.

Kes Nimest nõrgem,
tugevana tundnud.
Mis õhust kergem,
raskena vajunud.

Saadad nukrameelsuse väe.
Said veereda siis alla mäe.

Asjatu riim siin nurka viinud.
Kohatu ohe.
Näljane sõna kustunud viivus.
Laisk lohe.

Aga pole.
Suurte saamiste saamatuse õnnestumised.
Jah, hetk. Möödub.

Tahan ja olen kurb.