Autorite päevikud

Mõeldes tühjusest tunnen ainult tühjust…Kõik on nii tühi, aga ikkagi ei mõista ma tühjust…Ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea…

Armastan tühjust ja vaikust, armastan täidetud hetki, mis on lõpuni täitmata. Armastan seda, mis tõeks pole kunagi saanud. Armastan ettekujutusi, illusioone, armastan olematut ja armastan olevat. Armastan muusikat, mida kuulen peas ja mida keegi peale minu ei hakka kunagi kuulma, kuna ma pole heliloojaks loodud. Armastan lainete kohinat, mis teeb haiget, sest pühib kõik ära. Armastan mere õhku kui mul on külm ja tahan külma eest põgeneda ja mere tuul püüab mu kinni. Armastan mõtteid, mis on minu, ainult minu, sest keegi ei saa neid röövida mu peast. Armastan neid, keda ei tunne ja ei õpigi tundma. Armastan neid, keda ei taha armastada. Armastan neid, kes ei taha mind tunda. Armastan hetki, mille eest tahan põgeneda. Armastan pilke, mille eest tahan joosta ja samas tahan lihtsalt nende võimusesse jääda.

Mõnikord on selline tühi tunne…nagu keegi oleks midagi seest ära röövinud. Selline kirjeldamatu tunne, kus nagu kõike korraga tahtes, tõesti kohe mitte midagi ei taha…Ei taha ei midagi kuulda, ei midagi näha ja isegi ühe koha peal istumine ja tegevusetus tundub koormana, aga midagi teha ka ei taha…Või tegelikult tahan, aga pole jõudu, tähendab füüsilist jõudu tegelikult on, aga see vaimne nõrkus röövib selle, ei lase midagi teha…Ja see kõik tekitab ühtaegu nii süütunnet kui kurbust. Kus on minus see tüdruk, kes võis sevillanase kolmandat osa kuuskümend korda teha, kui see piisavalt hästi välja ei tulnud? Ja hiljem ka teist osa üheksakümmend korda, sest lõpp polnud piisavalt hea? Ega kumbki osa piisavalt heaks saanudki, aga vähemalt see õppimise rõ