Sellesama tunnetusega,
mis hoiad habrast olemist
peos, kätes, südames,
vaatad inimese silma,
hetk
väreleb ja võbeleb,
ent tahad, et oleks
jõud ja tahtmine.
Keerukad võrgustikud hargnevad,
tundesüdames puperdavad,
inimeseks olemine…
Seeremi,
hoia teda…
Et lihtsuses on ilu,
see tihti kaotab valu.
Inime aga ei talu
lihtsameelset ilu.
Keerukuse ta seob,
peegelpilte loeb,
kuni leiab alguse.
Selle lihtsa valguse…..
..isegi siis kui midagi segab loodetud õnne,
leppimises rahu leiab, tähed sinu sülle..
..ja kõik see nähtu filmina end ilmutab,
igaviku projektoris Jumal silma pilgutab..
..et Armastus on kõige alus, sa tea,
siis pole miskit valu elu imelises võlus..
Mõned viivud siit lähevad teele,
mõnel, tiivul, õhuahmimine..
Kõik olev olnud hetkeks meeles,
sõnad kuhjatud tähetolmu.
Kõik see on ammu olnud.
Seal on kirjutatud Su keeles..
Ja ikka astud tasa sisse kohvikusse,
lohistad jalas olematuid unesusse.
Tellid midagi, sest teistel…
Võtad midagi, sest endal…
Mõned viivud siit lähevad teele.
Õhuahmimine.. Värsket õhku.
Sõbrad läevad õhtuks lahku,
homse ees ei tohi, ei kohku..
Veeretab ratast ikka veel.
Ja võibolla on see sama..
see on sama hetk veel.
Muusika olematul veel.
Veel ja veel.
Ei tea, kui palju suudan. Või kas oma elujõudu nii muudan. Keha tahab puhata, hing ihkab tegudele. Meel tahaks mõelda naerunägudele. Mis on see, mis meid edasi viib… see tõuseb kõrgustesse - armastuse tiib.
Kui vahest puudut elumõtet, Sa harva teretama, näed… Veel voolab vesi, mitu elutõket, saab tulemisest elulävi ja üldse kunagi ei väsi. Taamal süüdatud mitu lõket, imbud elamisest, saatmas väed. Siis vahest puudut elumõtet. Siis kahest..
Ja oli uni unes see päev. Igaviku hetk süles, ümber käed. Sa näed. Oled kogu Aeg, Su ümber teadmiste väed. Kallistuses ärkad üles, astud sammu ja ületad mäed.
Siin on palju sõnu. Neid ei näe praegu. Ütlete, et see ei loe? Ta ei loe jah praegu.. hoopis teie peate lugema. Üks, kaks, kolm, neli… ja veel ja veel mõttelist Tähte. Näe.. seal on tundekriimud süganud Kuu kraatreid. Ja seal teisal.. sääl õnnevihm sajab, seal kus kunagi olid virmalised. Nad on ikkagi näha. See on teie teha. Ei usu? No kui teile minu jutt tundub udune, küsige siis selle käest, kes teab kõike… Ta teab kõike, tihti vastab, aga harva kuulete. Ja kui kuulete, siis ei pruugi aru saada. Aga kui juba aru saate, siis pole vaja küsidagi. Küsida on vaja siis, kui tahate aru saada, et te ei saa aru. On selge? Ei ole? Siin on palju sõnu. Neid ei näe praegu. Ütlete, et see ei loe? Ta ei loe jah praegu.. hoopis teie peate lugema.
Näen tuleviku legendi.
Ta juustel on sügavaim värv.
Ta Silmades meenub igavik.
Ta naerulohk mängib krutskeid.
Ta laubalt algab taevavärav.
See on reaalsem kui reaalsus.
Tuhat und näen enne, kui sulgeb silm.
Mõtted tasa kaugele läind.
Veel enne kui sulgub tänapäevane ilm.
Tunded osa saanud, näind.
Oma ilmsi nähtu kaisutad sisemisse avarusse.
Su juukseisse tahakse keerata kavalaid krusse.
Sel ajal oli lugem.
Käsi hoidis, tugev.
Oh lubage mul …
veel…
natuke aega…
Täiskuu ja kaks küünalt akanalual.
Sind süütasin.
Tühjaks põlesid ühe.
Ma täitsin taas.
Uue küünla lõin.
Täna.
Kuidas kuumus vaha sulatas.
Kuidas vesi maha jahutas.
Ja hoiad siis hellalt tahti.
Et seal püsiks ajavahtki.
Sirgelt, et põleda.
Sooja anda.
Särada.
