Autorite päevikud

Nii hea, et Matilde on jälle Eestis. Nii soe tunne kui tuleb jälle keegi soojast Hispaaniast, just keegi selline, keda sa juba natuke tunned. Pealegi tuleb ta ju mu unistuste linnast Granadast! Suurendab jälle minu vaimustust, mis on suunatud andaluuslate poole. Ta on ju vapustav! See vapustav erineb sellest vapustavast, mida ma ütlen Estefania kohta, aga see pole kehvem, vaid nad on lihtsalt nii erineval moel vapustavad.

Ma käisin Soomes flamencokursustel, hispaanlanna juures. Ta käis enne Eestis ka, aga siis ma ei saanud minna. Ta nimi on Estefania Cuevas ja ta tantsib lihtsalt vapustavalt. Tõesti, muud maailma siis ei eksisteeri. Ta meeldib mulle õpetajana ka, kuigi natuke hirmuäratav on. Karm tädi ikkagi. Ja mul õnnestus ta esimeses tunnis üsna välja vihastada. Täitsa lootusetu tüüp nagu ma olen, aga eks ma üritan edasi. Nagu Estefania mulle ütles, kõigepealt käed, siis jalad ja alles siis tuleb tants. Ja peale esimest päeva käskis ta mul koguaeg ainult rütme harjutada, see kõige hullem asi siis minu jaoks. Ma kavatsen seda teha muidugi. Estefania on ikka hullult lahe. Armastan Estefaniat!

Flamenco. Carmen Amaya ja Manuela Carrasco. Tantsijannad. Lemmikud. Carmen Amaya- flamenco legend. Manuela Carrasco- paneb oma tantsimisega hinge kinni ja ei salli flamenco nuevot. Mis meil temaga siis ühist on? Tegelikult ma ei ütleks kunagi nii karme sõnu flamenco nuevo kohta, nagu Manuela on öelnud, aga mulle lihtsalt eriti ei meeldi…Aga ise tantsin flamenco nuevoga tegelevas stuudios… Aga nende valikute juures on ka muid väärtusi, mida kaaluda. Eestis elades pole mul ju erilisi valikuid. Kõige tähtsam on õpetamine. Valikute alus. Ei, tegelikult on kõige tähtsam flamenco ise. Annab elule mõtte. Või lihtsalt suurema mõtte. On, mille pärast võidelda, mille pärast teistega tülli minna…ja oi, seda ma teen ju kogu aeg. Ja ma asetan flamencot nii paljudest ettepoole ja kõik vihkavad mind selle eest…aga, mis teha…flamenco on tähtsam. Kahju, et mul ei ole olnud võimalik elada Carmen Amayaga ühel ajal, et ma oleksin saanud teda päris elus tantsimas näha. Aga mis on mul kasu sellest, et ma elan Manuela Carrascoga ühel ajal, kui ei saa ikkagi teda vaatama minna? Raha, alati takistab kõike raha. Kes veel aru pole saanud selle jutu teema on raha. Mõned targad inimesed on aru saanud, et raha ongi elu õnn, ma enamasti vaidlen küll neile vastu…Aga, ma armastan flamencot. Juhuks kui keegi pole aru saanud. Selle jutu teiseks teemaks võiks siis ka olla armastus. Ja minu armastuse täiuslikkust segab see r-tähega sõna. Võiksin ilma selle r-ita minna Hispaaniasse. Veeta flamenco õppeasutustes seitse tundi päevas. Mul oleksid vajalikud vahendid. Süüa parajasti nii palju, et hing sees püsiks. Koht, kuhu ööseks pikali heita. Siis minu pärast võiks seda r-i hunnikutes põletada. Aga vähesed usuvad, et flamenco on nii tähtis. Eriti need, kes seda kõige rohkem peaks uskuma. Ma vihkan, et seda peetakse ebatähtsaks, tühiseks etcetera. Sest see on tähtsam, kõige tähtsam…Nagunii keegi ei usu…

Nüüd siis kool lõpetatud, flamencostuudio hooaeg lõpetatud…Lavanärv pole ikka piisavalt tugev, jala võtab ikka kohe päris tublisti värisema, hirmu, et pikali kukun ja nii edasi ei suuda ka varjata, eksimusi ka mitte. Kuigi täitsa imelik, et oma põhilises tantsus otseselt ei eksinudki…Kui oleks õige näo ka pähe teinud, päris hästi oleks olnud ju siis.
Aga ühel päeval enne esinemist tegin ikkagi tantsu 52 korda läbi! Hea, et magamatus esinemisel välja ei löönud, endal polnud enam meeleski, et eriti magatud ju ei ole…